Kapitalism: õhk tuleb välja lasta
Nad tahavad kapitalismist mullid välja lasta. Septembris kohtuvad Ameerika Ühendriikides Pittsburghi David L. Lawrence Convention Centre’is – futuristlikus konverentsikeskuses – Barack Obama, Angela Merkel, Nicolas Sarkozy, Manmohan Singh, Hu Jintao ning teised G20 riigi- ja valitsusjuhid.
Mullideta kapitalism – see on ajaloolise tähendusega algatus. Riigijuhid kohtuvad juba kolmandat korda sama aasta jooksul, et luua maailmale uus finantskord. Finantsturu ülemõõdulised tõusud ja langused peavad lõppema! Lõpp spekulatiivsetele ekstsessidele, mis viivad maailmamajanduse hukatuse piirile! Pittsburghi kohtumise päevakorras on 47 punkti, mis ulatuvad riskifondidele karmimate nõuete esitamisest ja preemiamaksete eeskirjadest uute päitseteni pankade ohjeldamiseks.
„Edaspidi ei saa enam olla sellist asja, et Wall Street või London City dikteerib, kuidas raha teha, aga arve maksavad lõpuks teised,” ütleb Saksa liidukantsler Angela Merkel, kes kuulub rangemate reeglite põhikaitsjate kilda. Mitte kunagi enam ei tohi tekkida „laenurahaga finantseeritavat kasvumulli”, ütleb Saksa rahandusminister Peer Steinbrück. Uus kapitalism peab olema rahulikum. Stabiilsem.
See võib tunduda uskumatu, kuid vähem kui aasta pärast investeerimispanga Lehman Brothers vaatemängulist kokkuvarisemist leiab suur puhastustöö tõsist vastuseisu. Rebellid võitlevad turule kitsa korseti ümber paneku vastu. Nad tahavad, et kapitalism jääks selliseks, milline ta on olnud.
Nendeks on pankurid: nad lihtsalt jätkavad vanaviisi. Äsja andis Wall Streeti hiiglane Goldman Sachs teada, et oli teeninud märtsist juunini 3,4 miljardit dollarit kasumit, peamiselt väärtpaberiärilt. Augusti algul teatasid Briti pangad HSBC ja Barclays suurest kasumist. Ameerika Citigroup, mida hoitakse elus maksurahaga, maksis välja suuri preemiaid. Kahetsust kuuleb vähe, pigem vastupidi. „Poliitiliselt motiveeritud ülereguleerimine aheldaks finants-süsteemi käed,” kurtis USA kinnisvarafirma Pimco – Allianzi kindlustuse tütarfirma – juht, olgugi et tegelikult pole seniajani midagi säärast juhtunud.
Nendeks on poliitikud: Ameerika kongressi liikmed sõdivad viimasel ajal reitinguagentuuride rangema kontrolli vastu, olgugi et need ütlesid üles. Nad võitlevad finantsderivaatidele piirangute seadmise vastu, olgugi et just need olid üks kriisi põhjusi. Britid peavad liialduseks Euroopa soovi allutada riskifondid järelevalvele. „Me peame aktsepteerima, et esineb kriise, mille pärast me ei saa ette muretseda,” ütleb Adair Turner, Briti finantsjärelevalve juht. „Pigem saame öelda, et iga 300 aasta järel me riigistame oma pangasektori, kui valmistuda kõigeks, mis võib juhtuda.”
Eufooria ja üleküllus
Kes tahab mõista globaalse finantskapitalismi eufooria ja ülekülluse lembust, peab sõitma Canary Wharfi, Londoni idaosas paiknevasse linnaossa. Vanasti koordineeriti siit kaubavahetust Kanaari saartega, kuid kuuekümnendatel aastatel lasti tööstus- ja sadamakompleksidel laguneda. Üheksakümendatel aastatel avastas selle piirkonna finantstööstus, millel läks kesklinnas liiga kitsaks.
Praegu on Canary Wharf Londoni tegelik finantskeskus, kogum pilvelõhkujaid, mida ümbritsevad kaid ja kanalid. Kaks raudteejaama sülitavad hommikuti välja tumedates ülikondades ja kostüümides pankureid ja advokaate ning imevad nad õhtuti taas endasse. Canary Wharf on samahästi kui antitees traditsioone armastavale London Cityle selle liivakivist hoonete, peente vaipade, kristall-lühtrite ja õlimaalidega. Siin valitsevad klaas ja metall: üleilmastumise arhitektuur, mis on ühtaegu nii funktsionaalne kui ka kergesti asendatav.
Pankurite teenistus on kiirelt kasvanud viimastel aastatel, kui kapital voolas üha spekulatiivsematesse ja ebaturvalisematesse kohtadesse: kütuse ja väärismetallide tulevikutehingutesse, kõige hullumeelsematesse äridesse Hiinas, Brasiilias ja Venemaal, kahtlastesse kinnisvaralaenudesse, mida rahatutele ameeriklastele massiliselt jagati. Pankurid rajasid nendele rahavoogudele teed. Sellised ärid toitsid ainuüksi Londonis ligi 350 000 inimest. Siin teeniti ligi kaheksa protsenti Briti majanduse kogutoodangust. Maksutuludest rahastati koole, teid ja sõdu.
Peter juhtis omal ajal üht globaalse rahajõe pisikest haru. Sel reedeõhtul lõbutseb ta Jermyn Streetil ööklubis Hey Jo („maagilise õhustikuga dekadentlik maailm”). Talle on oluline, et ta perekonnanimi jääks saladuseks. Ta on pankur, kolmekümendates aastates. Kõlaritest tuleb elektroonilist muusikat, tugitoole katab samet, tualettidel on punaste südamete kuju, kõige kallim pudel šampanjat maksab 29 000 naela.
Kirju, lärmakas, kriiskav ja fantastiliselt kallis – Hey Jo on üks neid kohti, mis jõudis aastast aastasse bulvarimeedia pealkirjadesse, kui city boys siin boonuste väljamaksmise järel pidutsesid – mida kord kadedalt, kord võõristavalt vaatas pealt pool linna. Tuliuute Porschede paraad. Kokteilid, mis maksid sama palju kui uus väikeauto. Külastused stripiklubidesse, mis olid nii kallid nagu väike eramaja maakohas!
Peteri töö oli toona laenata Jaapanist odavat raha ja paigutada see kuhugi kõrgemaid intresse teenima. Selle toimingu nimi oli carry trade. See ujutas riigid rahaga üle ja tegi pankurid rikkaks.
Siin toimus midagi ebatervet
Huvitaval kombel võisid tegelikult kõik märgata: siin toimus midagi ebatervet. Et seda mõista, piisab pelgalt pilgust sellesse klubisse. Või Peteriga rääkimisest. Mõnel aastal, ütleb ta, maksti talle boonuseks kaheksakordne palk. Kuid ta olevat ka oma valdkonna spetsialist, kes on teeninud tööandjale palju miljoneid. „See, kuidas ma selles osalesin, on legitiimne,” arvab ta veel praegugi. Nüüd joob Peter 30-naelast valget veini, tema äri ei ole viimasel ajal hästi läinud. Viimastel kuudel on Londoni finantspiirkonnast kadunud ligi 60 000 töökohta. Hey Jo on kummituslikult tühi. Aga pilt võib ruttu muutuda.
Buum ja pauk, tõus ja langus – nii on see alati käinud. Ameerika majandusteadlane Kenneth Rogoff väidab, et alates 19. sajandi algusest on maailm kogenud 108 suurt ja väikest panganduskriisi; alates Teisest maailmasõjast olevat ainuüksi rikastes maades aset leidnud 18 rasket kriisi. Nende suurte, süsteemsete kokkuvarisemiste mõju on olnud tohutu. Tööpuudus kasvas keskeltläbi seitse protsenti, aktsiahinnad langesid 55 protsenti, kinnisvarahinnad 35 protsenti. Pankade päästmised ja konjunktuuriprogrammid on moodustanud veel kõige väiksema osa arvutusest.
Sellise eufooria ja allakäigu tsükli algul leiab peaaegu alati aset sündmus, mis tekitab kõigis usku uude heaolu ajastusse. Pika sõja lõpp. Rekordsaak. Suur leiutis – nagu näiteks raudtee, auto või internet.
Uus idee tõmbab riskijulgeid ettevõtjaid ja investoreid. Varsti tõusevad kasumid ja investeerijad muutuvad julgemaks. Ettevõtted kasvavad ja investeerivad kuipalju saavad. Pangad muutuvad laenu andes suuremeelsemaks ja leiavad uusi kapitaliallikaid. Viimati olid nendeks ka USA väärtpaberistatud kinnisvaralaenud, 19. sajandi keskel olid nendeks „aktsiapangad”, mis finantseerisid Saksamaa raudtee ehitust.
Millalgi aga juhtub majandustsüklis see, et turule tuleb korraga liiga palju raha. Hindadel ja kurssidel on siis vähe pistmist reaalse maailmaga. Ajalugu õpetab ka seda, et poliitikud toetavad sageli suundumust veelgi, leevendades sellistes faasides finantstööstuse eeskirju. Buum tekitab valijates rahul-olu ja kergitab maksutulusid. Pangad annetavad raha valimiskampaaniaks. Sel ajal läheb asi hästi.
See võib oleneda inimloomusest või süsteemist – igatahes millalgi jooksevad kõik ühes ja samas suunas, selle asemel et üksteist vastastikku korrigeerida. Veel vahetult enne USA kinnisvaramulli lõhkemist seletasid nimekate pankade analüütikud, miks on hinnatõus täiesti normaalne („maad jääb üha napimaks”). Üleüldse, globaalne finantsturg näikse olevat kujunenud tohutuks ratsionaalsusmasinaks, rahaekspertide ja matemaatikageeniuste maailmakonverentsiks, milles osalejaid ühendavad arvutid ja andmeside. Nad võivat veel praegugi muuta valitsetavaks kõige keerukama finantsinstrumendi, määrata täpselt kõige neetumat riski.
Kuni muusika mängib…
Ilmselge, et sellisele enesesisenduse kultusele on raske vastu astuda. Isegi need, kes aimasid asja taga peituvat hullust, pidasid pahatihti targemaks vanaviisi jätkata. Nii talitas Chuck Prince, kunagine Citi-groupi juht. „Senikaua kui muusika mängib, pead sa püsti jääma ja tantsima,” ütles ta 2007. aasta juulis ajalehes Financial Times.
Kas tõesti ei viidanud märgid sellele, et alanud on uus ajastu, et turg ja selle ülevaatajad on avastanud kuldse tee stabiilsuseni? Juba aastakümneid ei näidanud rikaste maade konjunktuuritsüklid dramaatilisi kõikumisi, isegi hirmsad vahejuhtumid nagu 1987. aasta börsikrahh või 2001. aasta terror ununesid hämmastavalt kiirelt.
Stabiilsus on destabiliseeriv, on kunagi öelnud Hyman Minsky, üks suuremaid kriisiprohveteid majandusasjatundjate seas. Mida kauem püsib olukord rahulik, seda uljamaks muutuvad investorid.
„Muidugi on võimalik finantsmulle ennetada,” ütleb Stephany Griffen-Jones. New Yorgi Columbia ülikooli finantsturu eksperdina on ta buume ja krahhe juba pikalt uurinud ning teab, mida oleks vaja mullivaba kapitalismi loomiseks. Selleks tuleks piirata pankade võlgnevust. Neid peaks sundima buumi ajal rohkem raha kõrvale panema – et neil oleks vähem raha spekuleerimiseks ja puhver halbadeks aastateks.
See „peaks”-nimekiri on pikk: tuleks luua järelevalveametid, mis ühendaksid ühe mütsi alla pangad ja turu, mitte nii, et üks amet kontrollib üht ja teine amet teist osa. Tuleb vältida seda, et mõned valdkonnad jäävad täiesti järelevalveta – nagu näiteks riskifondid maksuoaasides või derivaadikaubandus väljaspool börsi. Boonusmaksed, mis kallutavad pankureid tegema liiga riskantseid ja kiirele kasumile orienteeritud manöövreid, tuleb keelata. Iga uut finantstoodet tuleb kontrollida. „Sel juhul saab öelda: kui see on liiga komplitseeritud või läbipaistmatu, siis me seda ei luba,” ütleb Griffith-Jones.
Umbes sellisena kujutavad G20 rangemad riigi- ja valitsusjuhid ette uut finantsmaailma, mille kaitseks nad Pittsburghis välja astuvad. Ilma riigi otsuseta ei saaks sel juhul midagi teha. Ametnikud peaksid otsustama, kas üksikute pankade ärimudel kannab, milliseid finantstooteid lubatakse, kui palju kapitali tuleb panna kõrvale ja kui palju võib laenuks välja jagada. Kollektiivsete eufooriate ja depressioonide asemele astuks riigi korraldav käsi.
Midagi sellist on kord juba toimunud. Pärast suurt depressiooni jäi USA finantssektor aastakümneteks rangelt reglementeerituks. Pankuritele ei olnud see ilus aeg. Finantssektori palgad ja turu deregulatsioon arenevad paralleelselt, nagu avastas New Yorgi ülikooli majandusteadlane Thomas Philippon. Alati kui riik annab pankadele vabadust, nii nagu 1920. ja 1980. aastatel, kühveldavad pankurid taskud täis. Ameerika president Ronald Reagan ja Briti peaminister Margaret Thatcher kaotasid nii palju reegleid kui said – ning IMF ja Maailmapank kallutasid arenevaid maid samas suunas.
Sama jätkus ka pärast Reaganit ja Thatcherit. Pankadel lubati peita riske bilansist väljapoole. Ei sekkutud, kui finantstooted muutusid nii keerukaks, et isegi pangajuhid ei suutnud neid enam mõista. Turgu usuti ka siis, kui mullid ilmusid uuesti ja lõhkesid. Ladina-Ameerika kriis. 1987. aasta USA börsi-krahh. Jaapani kriis. Peesokriis. Venemaa kriis. Aasia kriis. Dotcomi-mull. Süü aeti muude põhjuste kaela. Seda ei peetud nii hulluks.
Kõik mullid ei olegi halvad?
Hamburgi põhjapoolses otsas, Norderstedti tööstuspiirkonnas on tuulegeneraatorite tootja Nordex peakontor. Aga see ei jää sinna enam kauaks, sest Nordexi hoonest ei piisa kõigi uute töötajate jaoks. „Praegu on meil ainuüksi Saksamaal ametis 250 inseneri,” ütleb ettevõtte juht Thomas Richterich. „Aastal 2015 on neid kindlasti kaks korda rohkem.”
Nordex on viimastel aastatel kiirelt kasvanud ja võib rahulikult öelda, et selle põhjuseks oli vähemalt osalt ka see hullumeelsus, mis leidis aset rahvusvahelisel kapitaliturul. Buumiaegses maailmas voolanud rahajõed ei suundunud pelgalt õnnetule Ameerika kinnisvaraturule. Nad aitasid rahastada ka USA tugevat kasvu, Hiina ja teiste arenevate maade enneolematut arengut. Ehk siis riike, kuhu Nordex oma tuuleturbiine müüb.
Just selliste näidete tõttu on spekulatsioonimullidele raske hinnangut anda. Sest selliseid lugusid on palju. Majandusuurija Carola Perez ütleb, et finantsturu eufooriad lähevad üle ja spekulatiivsed mullid lõhkevad millalgi, aga mõnda aega toetavad nad uute tehnoloogiate ja moodsa infrastruktuuri arengut. Nad võimaldavad katsetada uusi teid.
Sellise argumentatsiooni järgi on finantsturu mullid progressi kõrvalnähe või koguni eeldus. Kui nad lõhkevad, saab spekulatiivse buumi varemetelt tekkida midagi mõistlikku. Raudteebuum hävitas palju kapitali, aga aitas maailma ühendada. Internetibuum ruineeris miljoneid investoreid, kuid tähendas ka Google’i ja Amazoni sündi. Ka autod, laevakanalid ja cornflake’id sündisid sellistes eufooriafaasides. „On vale uskuda, et kõik mullid on halvad,” ütleb New Yorgi New School University majandusteadlane Willi Semmler, „sest nii mõnigi mull jätab endast maha mullieelsest paremas seisundis majanduse – see on produktiivsem, parema inimkapitaliga ja rikkam.”
Kui öeldu peab paika, siis pole küsimus tegelikult selles, kas kapitalismist tuleb liialduste kalduvus täielikult välja rookida. Siis peaks takistama vaid selliste mullide teket, mis heaolu pigem kahjustavad kui suurendavad. See puudutaks vaid suuri spekulatiivseid mulle, mille puhul loeb vaid fantaasia ja ahnus, mitte aga tegelikud majandusalused.
Kuid see on võimatu. Mullide loomus on kord juba niisugune, et targem ollakse alles tagantjärele. Mida teha siis, kui asi vaid tundub mullina – see jääb majanduspoliitiliseks usuküsimuseks, millele anglo-ameerika maailmas ja Euroopas vastatakse väga erinevalt.
2002. aasta augustis kuulati Ameerika senati panganduskomisjonis Alan Greenspani. Kui üks senatiliige küsis, kuidas hindab Föderaalreservi juht kinnisvaraturu olukorda, vastas Greenspan, et seal polevat märke mullist. Ka siis, kui hinnad edasi tõusid, ei muutnud Greenspan oma arvamust: ta ei tahtnud etteruttavalt mulli tunnistada. Seega ei pidanud riik midagi tegema.
Kas maestro eksis?
Kas maestro Alan Greenspan tõesti eksis? Tõde on keerukam. Isegi ultraliberaalne majandusmõtleja Greenspan, kelle pani ametisse juba Ronald Reagan, teadis, et turg ei ole perfektne. Kuid Greenspan oli sekkumise vastu. Sest kuidas peaks valitsus või keskpank teadma, kas aktsiaturu buum on tõesti mull? Võib-olla on ilmale tulnud midagi tõeliselt uut. Võib-olla tõuseb heaolu varsti enneolematul määral ja see õigustab ka kõrgeid kursse.
Greenspani juhtimisel blokeerib Föderaalreserv kõiki katseid finantsturgu karmimalt reguleerida. Reaktsioonina Dotcomi hävingule ja 2001. aasta terrorirünnakule jagab ta palju odavat raha välja ja riskib sellega, et liialdused muutuvad veel suuremaks. Greenspan on ikka ja jälle öelnud, et kui taas peaks lõhkema mull, saab „pärast kõik puhtaks teha”.
Kuid mitte kõik ei vaadanud asja sama pilguga. Nädal aega pärast seda, kui Greenspan oli finantskomisjonis esinenud, võttis Charles Kindleberger oma Bostoni vanadekodutoas vastu Wall Street Journali reporteri. „Me peame rääkima maaniatest,” on Kindleberger öelnud oma 1978. aastal ilmunud peateoses „Maaniad, paanikad ja krahhid”. Majandusteadlane uuris spekulatsioonimulle kogu elu. Talle need ei meeldinud. Kindleberger rääkis reporterile, et ta koguvat ajaleheartikleid, et tõendada: paisumas on üüratu kinnisvaramull. „Ma usun, et see on ohtlik,” ütles ta. Kui Kindleberger aasta hiljem 92-aastaselt suri, oli kinnisvaraturu tõus täies hoos.
Greenspani laissez-faire-lähenemise kõige teravamad kriitikud on aga Euroopas. Nende sekka kuulub Otmar Issing. Ta on üks euro isasid, kes kujundas Euroopa Keskpanga nägu – ja tegi sellest Ameerika keskpanga vastandi. Konservatiivne intressipoliitika, mure spekulatiivsete mullide pärast ja alatine valmisolek Greenspaniga vaielda. 2005. aasta aprillis lasi Issing keskpanga kuukirjas avaldada omamoodi sõjakuulutuse. „Senised kogemused,” hoiatasid Euroopa Keskpanga ökonomistid, „näitavad, et kinnisvarahindade buumi ja krahhi tsükkel võib kahjustada tervet rahvamajandust.” Seetõttu on hädasti vaja „varakult reageerida” – kehtestada rangem kontroll ja kõrgemad intressid.
Kuid Issing reageeris liiga vara. Mull kasvas ja lõhkes. Kulub veel palju aastaid, enne kui selle kasulikke külgi saab kõrvutada negatiivsetega – aga seda, et bilanss tuleb positiivne, ei usu praegu keegi. Võtkem ainuüksi kallid pankade päästepaketid! Kinnisvaraturgu maetud miljardid! Maailmajanduse raske haigestumine sai toimuda vaid seetõttu, et ameeriklased ostsid ja hiinlased tootsid liiga palju! Maailm peab ümber orienteeruma ja see võib võtta aastaid.
Alan Greenspan pidi mullu oktoobris USA kongressi ees tunnistama, et tema usk turgu oli „osalt” ekslik.
Uus tõusja: ökoloogia
Kui G20 valitsusjuhid septembri lõpus Pittsburghi kogunevad, räägitakse eeskätt tulevikumullidest. Kas neid tuleks tõesti nii radikaalselt tõkestada nagu tahaks Angela Merkel ja tema liitlased? Või peaks riik jätma turule ruumi – nagu nõuavad paljud ameeriklased ja britid? Kas veel üks kord tuleks uskuda, et spekulatiivsed liialdused toovad kogu oma hävitava jõu juures maailma ka progressi? Need küsimused võivad muutuda aktuaalseks kiiremini kui me arvata osame. Naftariikides, Hiinas ja Jaapanis, pensionikindlustusfondides seisavad miljardid, mis vajavad hädasti paigutamist. Pangad teevad jälle katset riskantsete väärtpaberitega. Dax on tõusnud aasta algusest alates 23 protsenti, Dow Jones 18 protsenti. Alumiinium maksab 30 protsenti ja nafta koguni 53 protsenti rohkem. Finantsturu tõusev trend on ökoloogia.
On see nüüd progress või pelk hasartmäng?
© Die Zeit/Thomas Fischermann/Mark Schieritz
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
