Kardan, et õpetajad pööravad varsti taara ja prügikonteinerite pärast tülli
Ehk lisandub USA-le ka mõni teine „julge“ ja „jätkusuutlik“ riik, kes paneb rahamasinad tööle ööpäevaringselt – seeläbi saab luua uusi töökohti ja rohkem paisata raha nii tööturgudele kui ka inimeste rahakottidesse ja pangaarvetele.
Ka Eesti Vabariigist pole raha- ja kullavarud otsa saanud. Oleme riigina (loe:õpetajatena) olnud juba ca 20 aastat näljapajukil (võrreldes Lääne-Euroopa riikidega), söönud kartuli- ja leivakoori ning lõpuks ikka kõhu täis saanud. Ega selle üle nuriseda saagi. Ise me ju lubasime kartulikoori süüa.
Nüüd tuleb kolhoosi- ja sovhoosikeskustest koored endale koju toimetada, ära keeta, tilliga maitsestada ning põhjamaisest köögist piiritut rõõmu tunda. Lohutan ka neid, kellel pole enam püksirihma, millega kõhtu või kopsu koomale tõmmata – siin aitab ka takupaelast või kulunud köiest, et nende abil hapraid konte koos hoida.
Jutt solidaarsusest, hoolimisest, inimese, pere ja abielu väärtustamisest, õpetajatöö väärtustamisest on vaid kõle retoorika, mille kuulamine ajab ihukarvad isegi pehkinud puhvaikariidest läbi. Ma tunnen sügavalt kaasa neile, kes peavad toidupoolist orgiga otsima prügikonteineritest – juhul kui need tabalukuga pole kinni pandud.
Õpetajaametit naeruvääristatakse
Mul on tõsine hirm, mitte luul ega paranoia, et varsti pean oma kaasõpetajatega võitlusesse asuma taara ja prügikonteinerite pärast, kuna õpetajate palgad on plaanis igavesest ajast igavesti lämmastiku abil külmkappi külmutada. Eestis liigub piisavalt raha, liigub piisavalt rikkaid ja ülirikkaid inimesi, liigub piisavalt ülikalleid autosid, mida isegi Lääne-Saksa kiirteedel võib vaid harva kohata.
Paljud elavad luksusvillades ja seda mitte ainult nn Lollidekülas. Nimetatud inimesi ei koti ei riigi keskmised sissetulekud ega ka nende igapäevased väljaminekud. Neil pole vaja kopikat lugeda ja sageli puudub neil üleüldse ülevaade oma rahalistest seisudest.
Õpetajate arvel ei tehta ainult halba nalja, vaid see on mõnitamine, hullutamine, solvamine, inimese ja ameti naeruvääristamine, näkku irvitamine, petmine, vassimine ja manipuleerimine. Õpetaja 600-euroline brutopalk kujutab endast Lääne-Euroopa aga ka Poola ja Sloveenia mõistes taskuraha, mille eest saab natuke kultuuri ja šokolaadi maiustada.
Meie õpetajad aga peavad selle olematu summa eest ennast- ja pere unustavalt tänamatut tööd rabama, juhtkonna ning vanemate vahel turmtuld „nautima“ ning mööda psühhiaatriakliinikuid jooksma. Muidugi ka rahustid, uinutid ja antidepressandid toidavad kõhtu, kuid nende toiteväärtus on suhteliselt tagasihoidlik ja vitamiinivaene.
Naistel lihtsam, sest mees on rikas
Meie – õpetajatena oleme vaikselt kannatanud, nagu nõukogude aja orjarahvale kombeks – suu pidada ja edasi teenida. Me oleme kahjuks harjunud vaiksete tallekeste ja lambukestena kõike heaks kiitma ning kõigega leppima. Eesti Haridustöötajate Liidu esimees härra Sven Rodnik on nagu hüüdja hääl Karakumi kõrbes.
Loomulikult ei puuduta siinkirjeldatu naisõpetajaid, kellel on rikkad mehed. Need naiskolleegid saavadki oma töö eest vajaliku taskuraha nii endale kui lastele, sest põhiraha tuleb abikaasalt. Räägin siin eeskätt nende nimel, kes õpetajana teenivad põhileiba, kelle jaoks õpetajasissetulek on ainus sissetulek – olgu selleks siis pereisa või üksikema, kellel pole rikast armukest.
Tekkinud katastroofi peapõhjused seisnevad selles, et me peame kinni maksma „lõunaosariikide“ elunautlemist ning heaoluvajadust. Meie riigil on raha piisavalt, aga oleme elanud kasinat elu selleks, et nüüd kinni maksta Kreeka riigi hedonistlikud rumalused, tahtmatuse elada säästueelarve järgi.
Kreeklased tulevad tänavale, kui neid ähvardab vaid viieprotsendiline palgakärbe. Kohe hakatakse autosid, maju ja lippe põletama ja üldjuhul oma tahtmine ka saavutatakse. Täpselt nagu streikimise tulemusena saavutavad oma tahtmise saksa ja prantsuse piloodid või vedurijuhid. Ükski heaoluriik pole nõus mitte kopikastki loobuma, ohverdama ning solidaarne olema uute Euroopa Liidu riikide suhtes.
Meie taskust läheb raha Kreeka ülejõu elatud võlgade katteks. Meie maksame kinni nende lõbusad mängud ja meelelahutused. Raha, mille võiks suunata õpetajate palgatõusuks, suunatakse hoopis kreeklaste heaolu säilitamiseks. Hiljem ilmselt ka Iirimaa, Portugali, Hispaania ja Itaalia luksusliku elu säilitamiseks. Läti, Leedu, Rootsi ja Norra pole eurotsoonis ning neil mingeid maksukohustusi pole.
Kus on see lagi siin ääretus rahauniversumis, kust maalt me enam endise sotsriigina rikaste heaoluriikide priiskavat elu kinni ei maksa?
Õpetajate töö ohjeldab korruptsiooni
Eesti õpetaja saab ehk korra aastas lubada endale teatrikülastuskäiku; korra aastas käia restoranis, aga kontsertidest, väärtkirjandusest, reisimisest jne võib eesti õpetaja vaid vaikselt öösiti paksu teki all unistada. Me oleme kerjused, me oleme rentslikandidaadid, sest ammu juba saavad põhiharidusega töötajad laotöölistena samasuurt palka kui õpetajad – mõnes kohas isegi kõrgemat.
Haridust meil ei väärtustata. Haritusest rääkimata. Loeb raha ja see, kes raha teha ja lugeda ja „trükkida“ oskab. Kus on see kirjas, et kooliõpetaja peab olema teadusmagistrikraadiga (MA – magister artium, ma ei mõtle 3+2 magistrikraadiparoodiat, mis on devalveeritud kraadiharidus ilma teadusuuringuteta) ja kes on nõus maksma teadusmagistrile üldhariduskoolis mõne kopika lisaraha?
Kallid õpetajad – varsti on õpetajate päev. Riigi jaoks on see vaid üks tähtsuseta päev, aga meie jaoks on iga päev „õpetajate päev“, sest päevast päeva me teeme poolmuidu aga täie raua ja suure südamega väga rasket tööd.
Mõelgem hetkeks sellele, et kui poleks õpetajaid, kes jagaks noortele eluteele kaasa vajalikke õpetusi, oleksime juba ammu ülikorrumpeerunud riik. Õpetagem, juurutagem ning seiskem oma õiguste, demokraatia, usu, lootuse ning armastuse eest!
