Seoses eelnevaga võiks laual olla ettepanek Vene Föderatsiooni ja Valgevene relvajõududele:
1. Viia järgmised relvasüsteemid püsivalt kaugemale Balti riikide/Poola ja Venemaa piirist/kontrolljoonest (sh. Kaliningradi oblastist) vähemalt 200 km:
a. Kõik tuumarelvad (sh. taktikalised lõhkepead, mürsud ja kõik muud süsteemid);
b. Kõik õhutõrjeraketisüsteemid nagu S-300 ja S-400;
c. Kõik ballistilised raketisüsteemid nagu 9K720 Iskander;
2. Mitte korraldada ulatuslikke õppusi (üle 3000 sõjaväelase) lähemal Balti riikide/Poola ja Venemaa piirist/kontrolljoonest (sh. Kaliningradi oblastis) vähemalt 200 km;
3. Hoiduda õppustel imiteerimast NATO riikide ründamist nii tava- kui tuumarelvastusega.

NATO omalt poolt hoidub samaväärse relvastuse paigutamisest sama joone enda poolsele territooriumile. Antud kokkulepe ei puuduta tavavägesid, millede arv ja paigutus oma territooriumi kaitse eesmärkidel on iga suveräänse riigi vaieldamatu õigus.

Venemaa omab hetkel Lääne sõjaväeringkonnas ligi 25 manööverbrigaadi, 10 suurtükipataljoni, 5 maa-maa raketipataljoni, 6 ründekopterite pataljoni ja 27 hävitajate ja pommitajate eskadrilli. Lisaks on Venemaa teatanud kahe uue diviisi loomisest ringkonda nn vastukaaluks NATO vägede suurenemisele Venemaa piiride läheduses.
Venemaaga piirnevad NATO riigid omavad sarnase ulatusega territooriumil (Balti riigid ja Poola) kokku ligi 18 manööverbrigaadi, neid 5 balti riikides ja 13 Poolas. Balti riikidel puuduvad oma õhu- ja merevõitlusüksused.

Teiste NATO riikide hetkeline kohalolek hõlmab endas peamiselt kompanii suuruste manööverüksuste paiknemist Balti riikides ja Poolas ning isegi koosseisu suurendamine igas neljas riigis ühe NATO brigaadi võrra jätaks vägede suhtarvu endiselt Venemaa kasuks. Hetkel on vahekord manööverüksuste suhtes 25:18, NATO manööverbrigaadide lisandumisel 25:22 endiselt Venemaa kasuks.

Tulenevalt eelnevast on mõistlik alustada dialoogi Vene Föderatsiooniga eelmainitud relvasüsteemide puhvertsooni loomiseks ja ettepaneku tegemiseks mitte luua juurde lisaüksusi Lääne sõjaväeringkonda, kuna jõudude tasakaal on piirkonnas NATO ja Venemaa vahel suhteliselt mõistlik. Edasine võidurelvastumine oleks kasulik sõjatöösturitele ja suurriikide võimukeskustele ning väikeriigid ohverdatakse.