KARIN HALLAS-MURULA: Peatada lammutamine
Lammutamine pole siiski omane üksnes Eestile. Hiljuti andsin näiteks protestiallkirja Stuttgardi peavaksali, ühe sealse kuulsama ehitise lammutamise vastu. 1927. aastal arhitekti Paul Bonatzi rajatud hoone arendaja tahab selle lammutada nii, et alles jääks vaid torn ja hoone ots.
Lammutamisoht on jõudnud arhitektuuriklassikani – veel kümne aasta eest peeti seda mõeldamatuks. Kunagised endastmõistetavad väärtushinnangud praegu enam ei toimi – üleüldise kaubastumise ajupesu on teinud oma töö. Poleks ime, kui kümne aasta pärast hakataks vaidlema, kas Tallinna raekoda ikka peab seal kitsavõitu platsil jalus seisma.
Sakala lammutamisega sai selgeks, et ehitiste kaitsmisel pole abi ei ehitus- ega planeerimisseadusest, peaministrist ega kohtusüsteemist. Küll aga oleks päästnud muinsuskaitseseadus, mis hoidis ära linnahalli lammutamise, ilma et oleks olnud vaja allkirjugi koguda. Sakala paraku kaitse all polnud. Ja hiljem juba ei tahetudki teda enam kaitse alla võtta, olgugi et ehitise säilimist nõudis 12 000 inimest. Tagantjärele teame, et sellele pani veto topeltmängu mänginud kultuuriminister-lammutaja.
Narritud majad
Eesti edulises ehitusbuumis on muinsuskaitse kas ununenud või teadlikult unustatud. See, et majade kaitseks peavad välja astuma inimesed, näitab, et muinsuskaitsjate töö on tegemata. Ajal, mil poliitikute ja ärimeeste kokteilivestlustes sündivad võimuklikid käituvad linnamajadega nagu kurgimüüjad turul, pole muud võimalust kui laiendada ajaloolise arhitektuuri seaduslikku kaitset ja mälestiste nimekirja.
Arhitektuurimälestiste registrisse on omal ajal nopitud üksikuid elitaarmaju või siis tüübi-näiteid. Selle taga on olnud usk, et kõik muu ajastule iseloomulik ja väärtuslik säilib niigi – kes siis hakkab korralikult ehitatud maju lammutama. Aga nüüdseks oleme näinud, et hakkab.
Teadmine, et see, mida seadus ei kaitse, võib hommepäev kaduda või äranarritud saada, on mälestiste nimekirja koostamiseks täiesti uus alus. Poliitikutele, ärimeestele ega progressiarhitektidele pole selle nimekirja laiendamine muidugi kasulik. See ju ainult takistab arengut – kui arengu all mõista tempokat tarbimist ja olemasoleva pidevat vahetamist uue vastu. Mida vähem mälestisi, seda rahulikum on ka ametnike elu.
Eks see kõik kokku olegi põhjuseks, miks muinsuskaitse nimekirja kuuldavasti küll täiendatakse, aga see käib teosammul. Mida ajaloo jaoks säilitada ja mida mitte, ei peaks olema paari kunstiteadlase subjektiivne esteetiline otsus, vaid pideva avaliku diskussiooni teema.
Muinsuskaitsjate prioriteedid Tallinnas on juba aastaid vanalinn ja tsaariaegne puitarhitektuur. Hilisem 20. sajandi arhitektuur on see, mis peaks just nagu “ise säilima”. Kuid kas ikka säilib? Tänavu näiteks ehitatakse linnaehituslikult silmatorkava asukohaga majale Pärnu maantee 27 (1937, arhitekt Boris Tšernov) viilkatus, millega rikutakse Pätsu-aegse linnaehitusliku uhkuse Pärnu maantee kurvi kaugvaated. Miks see võimalik on? Aga sellepärast, et see maja ei ole arhitektuurimälestis. Kuna maja pole kaitse all, siis ei pea arhitektil ka mälestiste renoveerimise litsentsi olema.
Mõned aastad tagasi oli sama juhtum Pärnu mnt 36 puhul (nn Chilehaus, 1936, arhitekt Robert Natus), kuid muinsuskaitsjad said jaole ning mälestise katusele kerkida jõudnud Karlssoni majake võeti maha. Pärnu mnt 27 maja katusele seevastu oleks võinud kas või kolm korrust peale ehitada.
Näib, et maja renoveerimine võetakse ette ainult siis, kui selle eest saab midagi kuhjaga peale – kopsaka katusekorruse või mahuka juurdeehitise.
Tänavu seadustati miljööalade kaitse, kuid see ei takista lammutamist. Kaitstakse miljööd, mitte ehitisi. Kadrioru uued kortermajad on ju vaid “tsipa” suuremad olnutest, ometi pole Kadrioru miljööst varsti enam midagi järel. Kui kaob ümbrus, siis pole juba sageli enam mõtet säilitada ka üksikut mälestist, rääkimata üksikust seinast või tornist. See on mälestise narrimine.
1930. aastate esindustänavate majade fassaadiprojektid kinnitas riigivanem Päts isiklikult. Pärnu maantee käänaku majadest on kaitse all Pärnu mnt 20 (1938, arhitekt Karl Burman) ja 28–36, kuid vastasküljel kaitstakse vaid üksikut Pärnu mnt 23 maja (1934, arhitekt Eugen Sacharias).
Et päästa tänava terviklikkus, tuleks kiiremas korras kaitse alla võtta ka Pärnu maantee 16, 21, 23, 25, 38 ja 40. Kaitse all ei ole Kaarli 3, 7 ja 9, Kunderi 4–14 jt ühtsed tänavaseinad. Pole ka nurgakrundil asuv Tõnismägi 3 / Hariduse 2 (R. Falkenberg, 1937) ega isegi mitte E. J. Kuusiku silmapaistev kortermaja Sakala 4 (1936). Ilmselt tundus viimati mainitu meil pikka aega jutlustatud funktsionalismidoktriini valguses liiga dekoratiivne, ent praegusaja fungitüdimuse kontekstis on just selles tema suurimaid väärtusi.
Kadunud Kadriorg
Mälestise staatust vääriksid praegu heas korras Faehlmanni 5 (1931, J. Ostrat), Wiedemanni 6 (1937, E. Benard ja V. Tretjakevitš), Tartu mnt 6 (R. Natus, 1936) ja 7 (1936, B. T‰ernov), Aia 5, 5a ja 5b (E. Sacharias), kenasti annaks korda teha Kentmanni 11a ja 11b (mõlemad E. Sacharias). Kindlasti tuleks kaitsta ka Kentmanni 20a hoonet (1925, projektil on ehitusinsener J. Lilienkampfi allkiri, kuid projekt telliti Saksamaalt), rahvusornamendiga Kreutzwaldi 22 (1939–41, A. Käsper) maja ja hulk teisi. Woodstocki maja Tatari 6 (1936, E. Sacharias) on juba ka tänavavõitluse ajaloo mälestis. Korrusmajale Sakala 7 (1936, B. Tšernov) on juba projekteeritud korrus peale ja tagaküljele klaasfassaad (arhitektuuribüroo Korrus OÜ), selle vastas ootab oma saatust Sakala 12 (1938, B. Tšernov). Moonutuste eest tuleks kaitsta linnaruumiliselt olulises kohas olevat Tallinna tehnikumi hoonet Pärnu mnt 57 (1939–40, A. Kotli, A. Küttner), mille krundil hakatakse kohe tegutsema.
Kõigi nimetatute ja paljude teiste saatus sõltub arendaja tahtmisest, arhitektide südametunnistusest, kõrgemate otsustajate poliitilisest tahtest ning väiksemate ametnike soovist oma ametikohal edasi töötada.
Pätsu-aegsetele majadele juurde-, ette- või pealeehitise projekteerimiseks pole vaja muinsuskaitseameti litsentsi. Kui juurdeehitis ei ole esialgsest hoonest üle 30 protsendi suurem, siis pole vaja ka detailplaneeringut, mida peaks avalikustama ja mille käigus on linnaelanikel vähemasti teoreetilinegi võimalus oma arvamust avaldada – mis sest, et Harju maavanema juures need enamasti elimineeritakse. Nii ilmuvadki koledad lisandused justkui üleöö ja sekkuda “on juba liiga hilja”.
Võetagu seda artiklit nimetatud majade kaitse alla võtmise ettepanekuna. Nagu näitas Kadrioru kohviku lammutamine, on ülimalt aktuaalne ka sõjajärgse arhitektuuri kaitsmine, ent see on omaette teema.
