Keeleseaduse muudatusega tahetakse ühtlustada kohustuslikus korras eesti kirjakeele norm. Seni on eesti keele instituut välja töötanud soovitatavad kirjakeele reeglid, mida riigiasutused, ametid ja rahvusringhääling on üldjuhul järginud. Nüüd soovitakse seaduse alusel laiendada kirjakeele normile vastava keele kasutamise kohustust ka ajakirjanduses laiemalt.

Näiteks peavad eelnõu kohaselt filmide ja saadete subtiitrid vastama kirjakeele normile. Seega kui ETV-s näidatakse intervjuud Võru naisega, kes räägib kerget murret, ei tohi ETV vaegkuuljatele ja rahvusvähemustele mõeldud intervjuu subtiitreid murdes edastada, vaid „vastavalt eesti kirjakeele normile”. Või kui televisioonis näidatakse filmi, kus kasutatakse slängi, tuleb selle subtiitrid eesti keelde tõlkides viia vastavusse eesti kirjakeele normiga, mis teatavasti slängi ei tunnista.

Vastutus väljaandele

See muide läheb vastuollu filmide ja saadete kui audiovisuaalsete teoste autorite isiklike õigustega, kuid sellele pole asjaosalised kindlasti mõelnud. Enam ei tohiks ka kirjutada „teles”, vaid tuleks kirja panna „televisioonis”. Sama kehtib kirjutava pressi puhul: kui uudisteportaal teeb oma artiklis kirjavea, võidakse teda trahvida. Ikka juhtub kiirustades, et mõni täht jääb tekstis vahelt ära, ja mõnel ununeb ka koma. Sellisel juhul peab arvestama võimaliku karistusega.

Vjatšeslav Leedo hagis AS-i Delfi vastu tehtud riigikohtu lahend on juba suur samm ajakirjanduse sõnavabaduse piiramise poole, sest solvavate kommentaaride eest peeti kommentaari autoriga samal määral vastutavaks ka portaali. Nüüd on Delfis tööl viis moderaatorit, kes kommentaare loevad, redigeerivad ja kustutavad. Kui tulevikule mõelda, siis kindlasti on ennast solvatuna tundval isikul oluliselt lihtsam alati hageda ajakirjandusväljaannet, kui otsida tema au riivavate väärtushinnangute kirjutajat, ta kohtusse kaevata ja temalt kui eraisikult kahjutasu nõuda. Nimetatud kohtulahendi tõttu suurenes ajakirjanduse vastutus olulisel määral.

Olen nõus, et ajakirjandus peab mingil määral vastutama, kuid sellegipoolest ei saa ringhäälinguorganisatsioon vastutada otse-eetris intervjueeritava poolt öeldud sõnade eest intervjueeritavaga samal määral.

Tulles tagasi keele kui vaba ja areneva omavaheliste kokkulepete süsteemi juurde, mida tahetakse eelnõu kohaselt hakata sanktsiooni ähvardusel täpselt ja rangelt reguleerima, tuleb kõigil ametnikel, avalikõiguslike asutuste ja meediaorganisatsioonide töötajatel ning ajakirjanikel suvel vastu võetud töölepinguseaduse valguses arvestada, et tööandja võib hooletusest talle tekitatud kahju töötajalt sisse nõuda. Seega kui ma teen oma tööandjat esindades mõnes dokumendis kirjavea, võidakse tööandjat trahvida, misjärel võib tööandja trahviks makstud summa minult kui hooletult tegutsenud töötajalt sisse nõuda. Tööl käimine võib kõigile valgekraedele kalliks maksma minna, sest näpukaid tuleb ikka vahel ette. Muuseas, ka sõna „näpukas” ei tohiks kirjatekstis kasutada.

Enim paneb mind muretsema asjaolu, et Eesti liigub suure hooga selle poole, et saada närviliseks ja paindumatuks politseiriigiks, seda isegi valdkondades, mida on lubamatu käsu ja keeluga reguleerida. Ehk saab eesti keelt kaitsta ka selliste meetmetega, et Kaplinskil säiliks tahe ka tulevikus kirjutada.

Varem samal teemal:

Ülar Maapalu „Keerdus keeleseaduse eelnõu”, 29.07

Urmas Sutrop „Trahvidega keelt paremaks ei muuda”, 10.08

Meelis Mihkla „Keeleseadus keskealistele”, 19.08

Tiit Kuuskmäe „Keeleseadus kui suvateadus”, 03.09

Debatt „kas keeleseadus karistab või kaitseb?”, 05.09