Karistus ja usaldus
Probleem on pigem selles, et kasvatuspõhimõtetes on toimunud olulised muutused, kuid vanemad ei oska neid alati ellu rakendada. Psühhiaater Lembit Mehilane on öelnud: „Probleemsete laste ja noorukitega suhtlemisel võiksid lapsevanemad ja õpetajad järgida põhireegleid: püüa mõista, väldi hukkamõistmist ja karista nii vähe kui võimalik.”
Varem mängis olulist rolli hirm. Nüüd rõhutatakse lapse usaldust vanema vastu ja loomupärast soovi ema-isa meele järele olla. Muidugi ei tähenda see automaatselt ka valmisolekut vanemale kuuletuda. Ja usaldust ei ärata sõnad, vaid teod. See algab juba sünnist – imik kogeb, et kui ema tuleb, saab kõht täis, hakkab parem. Keretäis ei tekita usaldust, ka mitte koos sõnadega: ma teen seda sinu enda pärast. Küll aga hakkab lähedase suhte soojuses kasvanud laps mõistma, et üht või teist asja nõutakse tema heaolu pärast.
Siin napibki vahel teadmisi: mida ja kuidas nõuda? Artiklites, raamatutes, foorumites esindatud arvamuste hulk on lõputu ning piir õige ja vale vahel on inimese isikliku äranägemise küsimus, nii nagu seni on olnud piir kehalise karistuse ja väärkohtlemise vahel. Krista Piirimäe („Kui laps hammustab”, EPL 24.3) leiab, et karistus on lastekasvatuses oluline kruvi ja kui see vanematelt võetakse, laguneb kõik koost. Tasub siiski järele mõelda, miks tuli sotsiaalministeerium välja ideega laste kehaline karistamine ühemõtteliselt keelustada. Kas nüüd peab hakkama saama vaid kõva sõna, nurka panemise, mänguasjadest või taskurahast ilmajätmisega? Või ei mängi karistus kasvatuses ikkagi nii suurt rolli? Kui aga muid meetodeid ei tunta, võib asi viia lihtsalt karjumiseni. Mõned nimetavad seda verbaalseks vägivallaks. Sellepärast hämmastas mind ka pereterapeut Jesper Juuli („Jesper Juul: võitlen emadega”, EPL 6.3) väide, et karjuda tohib. Pidades silmas, et ka vanemad on inimesed, mõtles ta ehk seda, et me „tohime” karjuda laste peale, nagu „tohime” karjuda täiskasvanute peale, kui närv üles ütleb. Sellegipoolest ei ole see konstruktiivne suhtlemisviis ja kindlasti mitte kasvatusmeetod. Vanematel on vaja konkreetseid võtteid lastele piiride seadmiseks.
Et teada, mida nõuda, on oluline mõista lapse emotsionaalset ja sotsiaalset arengut. Ei maksa ärrituda, kui kaheaastane laps oodates kannatamatuks muutub ja midagi lubamatut teeb. Mõistes, et kolmeaastane laps ei oska oma emotsioone talitseda, ei maksa vihastuda, kui ta oma tahtmist mitte saades karjuma hakkab. Sellises olukorras pean ma aga teadma, kuidas reageerida. Mida teha näiteks väsinud lapsega, kes röögib, sest ei taha magama minna? Võib öelda sõbralikult, kuid kindlalt: „Ma saan aru, et sa oled kurb, aga nüüd on magamamineku aeg. Mis lugu sa unejutuks tahad?” Ta ei pruugi sel õhtul vastata ja vanem on sunnitud lapse voodisse viima, aga mõne aja pärast oskab ta juba ise öelda: „Ma olen kurb.” Minu poeg ütles mulle nii ja hiljem ei tekitanud magamaminek temas enam protesti.
Olla lapsele toeks
Sedalaadi meetodid võtavad aega nädalaid, aga tulemuseks on midagi enamat kui lihtsalt soovitud käitumine. Tasub vaadata asjadele ka lapse pilguga ja olla võimaluse korral vastutulelik. Üks olulisemaid asju piiride panemisel on vanema võime taluda rahulikult lapse protesti ja olla lapsele toeks.
Ka mina olen oma lapse peale vihastanud, käratanud, õlgadest kinni võtnud ja raputanud, kuid ma ei õigusta seda ja tean, et selline reaktsioon on tingitud mu enda pingetest ja väsimusest. Krista Piirimäe väidab, et inimesed ei panevat oma vanematele karistamist pahaks. On ka palju vastupidiseid näiteid (nt Martti Paloheimo raamat „Lapsepõlve mõjud”). Inimene ei pruugi oma vanematele midagi teadlikult pahaks pannagi, kuid on asju, mis jäävad tema psüühikasse ning mõjutavad teda ja tema lähisuhteid terve elu.
Vanem on lapsest ju nii füüsiliselt kui ka vaimselt üle ja laps tajub seda algusest peale. Kui teda takistatakse järjekindlalt midagi tegemast, näiteks vanemat löömast (võttes lapse käed oma kätesse, hoides teda eemal ja öeldes kindlalt „ei tohi”), siis mõne aja pärast ta enam ei ürita. Polegi vaja hirmutada.
Karistamist õigustatakse ka sellega, et „meist ju kasvasid tublid inimesed”. Jah, aga mitte karistamise tõttu, vaid sellepärast, et meil oli võimalus kogeda vanemate armastust ja heakskiitu. Paljude tubliduse varjus on aga hoopis ebakindlus ja hirm ebaõnnestumise või kriitika ees. Kas pole ülbuski üksnes alusetu enesekindlus ja trotslik püüd seda alusetust varjata, unustada? Autoriteetide, eeskujude ja oma tahtmistest kõrgemate eesmärkideta maailm on ju tegelikult hirmutav.
Autor on tõlkinud eesti keelde Martha ja William Pieperi kasvatusteemalise raamatu „Arukas armastus”.
