Karli Lambot: “Plats puhtaks 2.0!”

Vilja Kiislerile ja mitmetele teistele sõnavõtjatele paistab tunduvat, et kui Isamaa 2.0 liidrid oleksid tõesti julged ja astuksid konservatiivsuse ja avatud rahvusluse uuel sõnastamisel oma senistest pükstest välja, siis neil võiks lootust olla. Kahtlen väga selles seisukohas.

Ma tahaksin ka, et IRL-l oleks lootust ja partei jääks püsima. Erakonnaturule on tarvis konkurentsi, sest ainult see sunnib poliitikuid end liigutama ja ajusid pingutama. Ega eilne IRLi-i päästeüritus oleks toimunud, kui EKRE ja Vabaerakond ei oleks viimastel valimistel võimsalt lavale ilmunud. Eesti poliitika vajab konkurentsi nagu õhku, seda on tarvis nii uutele kui ka vanadele erakondadele.

Kuid kui IRL-s jäävad Tsahkna kõrval juhtideks ja niiditõmbajateks inimesed, kes seni, siis erakonna ükski sõnum ei oma minu silmis mitte mingisugust kaalu. Ainuke, mis neid tõesti päästaks, on kõigepealt "Plats puhtaks!" ja siis uued konservatiivsuse-rahvusluse ideed uute inimeste suust.

IRL peaks kordama üheksakümnendate "Plats puhtaks!" poliitikat, aga seekord oma erakonna sees. Kui seniseid parteijuhte ja allakäigu arhitekte kõrvale ei lükata, siis erakond jääbki vinduma või sureb. Kui senised niiditõmbajad jäävad isegi vaid aimatavalt otsustajate sekka, siis adjöö! Kirst tuleb valmis panna! Sest uuestisünniks nii vajalik usutavus ja veenvus tulevad ainult uute inimestega. Isamaa 2.0 juhtub vaid siis, kui erakonnaliidril on olemas tõeline julgus plats puhtaks lüüa. Ning see julgus peab olema suurem, kui Laaril omal ajal. Üks asi on kommunistid pensionile saata, teine asi on kodupartei nomenklatuurist üle sõita.

IRL ei ole valimistel veel nii haiget saanud, et senised juhid välja vahetataks. Näeb, kas paari aasta pärast on lõplikult hilja või mitte.