KARMEN TRASBERG: Hea kooliharidus kui visiitkaart
25. ja 28. aprillil toimuval testil osaleb 5300 juhuvaliku teel uuringusse kaasatud 15-aastast Eesti õpilast, enamik neist on sündinud aastal 1990. Valimis on nii väikesi maakoole, suuri linnakoole kui ka kutsekoole, samuti osalevad testis venekeelsete koolide õpilased.
Mida testis osalemine meile annab? Esiteks saame teada, milline on Eesti õpilaste tase 58 maailma riigiga võrreldes. Saame teada sedagi, kas ja kui palju varieeruvad tulemused kooliti ja piirkonniti (linna- ja maaõpilased) ning millised on poiste ja tüdrukute erisused. Haridusuuringust saame teada, kuidas sõltuvad õpilaste tulemused nende vanemate ametialasest staatusest ja haridusest, kultuuri väärtustamisest kodus ja kodusest keelest (kui kodus räägitav keel erineb õppekeelest). Samuti saame teada, kas ja kuidas haridusse paigutatud raha korreleerub õpilaste saavutustega.
PISA toel saame vastused küsimustele, kas meie õpilased on valmis infoühiskonnas hakkama saama. Tulemused on erakordselt olulised kavas oleva õppekava reformi, meie edasise koolikultuuri ning ka rahvusvahelise mainekujunduse seisukohast.
Eesti on rahvusvahelistes haridusuuringutes osalenud varemgi: 2003. aastal saatis meie õpilasi TIMSS-is (rahvusvaheline matemaatika- ja loodusteaduste test) märkimisväärne edu. Loodusteaduste valdkonnas jagasid Eesti ja Jaapani õpilased viiendat-kuuendat kohta pärast selliseid riike nagu Singapur, Hiina, Korea ja Hong-Kong. Teisisõnu: olid kohe pärast riike, mis on loodusteadustes ja tehnikavaldkonnas olnud aastaid kvaliteethariduse etalonid. Kahjuks jäi Eesti kaheksandate klasside õpilaste edu TIMSS-is märkimisväärse tähelepanuta nii kohalikus kui ka rahvusvahelises meedias. Ei toodud esile ei pühendunud õpetajate, unikaalsete õpikukirjutajate, heade ainekavade ega haridussüsteemi enda tugevaid külgi.
Hea haridus mainekujundajana
Soome õpilased on PISA uuringus olnud väga edukad. Soomlased on selle edu oskuslikult ja täiesti põhjendatult pööratud riigi mainekujunduse komponendiks. Ülemaailmsetest teadusajakirjadest kuni Finnairi pardaleheni on võimalik lugeda “uuest Nokiast”, milleks on hea haridus. See on Soome märk ja ühtlasi arvestatav müügiartikkel üha rahvusvahelisemaks muutuvas hariduses.
Soome eduga kaasnes ülemaailmne huvi, korraldati konverentse ning sinna sõitsid maailma haridustegelased, kes soovisid meie põhjanaabrite imest õppida. Samal ajal turgutati õpetajate eneseteadvust, kiideti Soome egalitaarset haridusmudelit, paindlikku ja õppijakeskset koolimiljööd ning püüdlikke õpilasi. Veelgi enam, Jyväskylä ülikooli haridusuuringute instituut hakkas Soome riigi rahalisel toel uurima edu põhjusi, et juba saavutatut mitte käest lasta.
Eesti osalemine PISA testis on kulukas ettevõtmine nii rahaliste vahendite kui ka inimressursi mõttes. Sellest tulenevalt oleks vastutustundlik juba täna mõelda sellele, kuidas hakatakse tulemusi analüüsima ja esitlema ning milline on meie potentsiaal edasiste haridusuuringute läbiviimiseks. Kuidas Soome eeskujul oma edust õppida? Või Saksamaa eeskujul oma ebaedust õppida? Kui Saksamaa jäi 2000. aasta PISA testis alla osalenud riikide keskmisele, järgnes sellele suur reformilaine, mis viis uute standardite ja koolikorralduslike elementide (kogupäevakoolid) sisseviimisele ning üleriigiliste haridusuuringute plahvatuslikule kasvule.
Kas Eesti kooliõpilasi tuleks PISA testiks eraldi ette valmistada? Kui kuue aasta eest viidi PISA test esmakordselt läbi Saksamaal, selgus, et õpetajad ja õpilased polnud täiel määral informeeritud testi eesmärkidest ja rahvusvahelisest iseloomust. Paljud osalenud koolid suhtusid sellesse pinnapealselt – tagasi saadi rikutud või poolikult täidetud testivihikud, õpilased ei kasutanud ära testi täitmiseks ette nähtud aega jne. Kombineerituna paljude muude põhjustega olidki Saksamaa tulemused kehvad, mistõttu viimased kolm-neli aastat võime teadusajakirjadest lugeda nn PISA-sokist Saksamaal. Samal ajal suhtusid Soome õpetajad ja koolijuhid nii PISA ettevalmistusse kui ka testi läbiviimisse suure vastutustundega, tutvustades testi olemust ja eesmärke ning rõhutades selle rahvusvahelist iseloomu.
Eesti õpilased üllatunud
On täiesti selge, et õpilasi ei ole võimalik ega vajalik selleks testiks treenida. Küll aga on avaliku teabena kõikide riikide õpetajate käsutuses PISA näidisülesanded, mille loogikat ning ülesehitust õpilastele tutvustatakse. Ning ma ei näe ühtki põhjust, miks Eesti peaks seda võimalust ignoreerima.
Seda enam, et eeltesti kogemus Eestis näitas, kui suur on õpilaste üllatusmoment selle täitmisel – õpilased ei ole harjunud PISA ülesannete formaadiga. Seevastu Soome edu on paljuski seotud õpilastele harjumuspäraste ülesannete lahendamisega, õpitu refleksioon on Soome õppekava ja koolikultuuri üks alustalasid.
Loetud päevade vältel, mis testini on jäänud, saaksid õpetajad õpilastele tutvustada riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse kodulehel olevaid näidisülesandeid, samuti uuringu eesmärke ja korraldust. Koolikoordinaatorid peaksid hoolitsema selle eest, et kõik tingimused edukaks testiks oleksid loodud: mugav ruum, taskuarvutid soovijatele, osalevatele õpilastele teada antud taustküsimused (vanemate amet, haridus jms), mis vajavad kodust eeltööd.
Vastutus on suur ja see peab olema jagatud. Õpilased saavad anda oma panuse tõsise suhtumisega testivihikute täitmisse, õpetajad ja koolijuhid aga pingevaba töömeeleolu loomisega, et mitte blokeerida õpilaste teadmisi ja loovust, mida PISA ülesannete täitmisel vaja läheb. Haridusstrateegid aga võiksid olla valmis tulemuste analüüsimiseks, nende tõlgendamiseks ja kaalumiseks nii Eesti kui ka rahvusvaheliste haridussuundumuste võtmes.
