Karmo Tüür Krimmi "vallutamise" dokfilmist: Paralleelreaalsuse loomine - „Крым путь на родину“
Tuleb tunnistada, et tegemist on muljetavaldava teosega. Kas seda saab nimetada dokumentaalfilmiks, on pisut vaieldav, sest võtted on tehtud tagantjärele, enamik olukordi on lavastatud ja originaalkaadritele on jäetud pisteline illustreeriv roll - kuid seda hinnaku juba kinokunsti eksperdid.
Ajakirjanik Andrei Kondrašov on aga oma meeskonnaga teinud ära meeletu töö. Ilmselgelt piiramatute ressurssidega opereeriv grupp sai juurdepääsu kõigile vajalikele objektidele ja inimestele. Kondrašovi sõnul tehti enam kui 300 tundi võtteid, mängus oli tuhandeid inimesi, rääkimata lavastatud massistseenidesse kaasatutest.
Mis aga peamine, selle filmi tarvis saadi kaks intervjuud kõige toimunu taga seisnud inimeselt, Venemaa Föderatsiooni presidendilt Vladimir Putin. Teisest küljest pole siin ka midagi imestada, sest tegu oli ju Putini ajaloolise vägiteo jäädvustamisega. Tõsi küll, nagu Putin ise filmis tagasihoidlikult tunistab, tegutses ta lihtsalt oma riigi ja rahva hüvanguks, ajas õiget asja, mistõttu kõik kulgeski nii ladusalt.
Tuli päästa
Kui lühidalt kokku võtta selle telefilmi poolt loodud reaalsus, siis nägi olukord välja järgmine. Krimm oli vaja päästa. Krimmis elavatele inimestele tuli luua tingimus oma tahte väljendamiseks. Ukraina natsionalistid ähvardasid verise terroriga ning nende selja taga olevad ameeriklased saatsid kohale koguni oma sõjalaevad. Venemaal ei jäänud midagi muud üle kui oma inimesi kaitsta.
„Krimmi elanike vaba tahteavaldus" - see oli kogu filmi peamine sõnum, mida korduvalt ja korduvalt sõnastas Putin isiklikult. See, et taoline pilt ei haaku teise reaalsusega, mida on kirjeldanud Krimmis vahetult tegutsenud kurikuulus Strelkov/Girkin, see pole antud hetkel oluline. Oluline on, et kui jätta kõrvale alternatiivsed infoallikad ja vaadata ainult Vene ametlikke telekanaleid, siis on pilt ühene, sujuv ja mitmetitõlgendamist välistav. Kuna u 80% Venemaa elanike jaoks on televisioon peamine infoallikas, siis on kõik arusaadav. Film tsementeerib seda reaalsust, mida Venemaa on viimas(t)e aasta(te) jooksul loonud.
Filmi avakaadrid loovad kõigele edasisele vajaliku tausta - kirik-tuletorn on uskumatult võimas sümbol, kinnistades seda sakraalset tähendust, mida Venemaa sõja-ajaloolased ja president isiklikult kõigele toimuvale annab. Ukraina seaduslik president oli vaja riigipöörajate käest päästa. Krimmi rahvast tuli ameeriklaste poolt mahitatud bandeeralaste eest kaitsta. NATO'le tuli vastu hakata. Ameerika sõjardeid tuli tõrjuda. Krimm tuli koju tuua.
Valik puudus
Venemaaga liitumise nimel tegutsesid kõik, alates kartmatust naisprokurörist kuni kohalike motomeesteni. Putinil ei olnud valikut. Nagu ta seda ise sõnastab - jah, rahvusvahelist õigust tuleb küll austada, aga kõik peavad ka lugu pidama Venemaast ja tema huvidest.
Filmi abil on loodud lihtne ja inimlik lugu. Aastatepikkune ettevalmistus jääb kaadrist välja, telekraanil on vaid jõuline ja otsustav president, kes kogus kokku oma lähimad alluvad, pidas nendega öö otsa nõu ja andis korralduse. Ja Krimm jõudis koju.
