Kärnas kärss ja Peipsi uisumaraton

Teate, kuidas surevad menukad rahvaüritused? See käib nii: üks tegelane koos mõttekaaslastega tõmbab asja käima, aga siis mingi aja pärast satub eestvedaja muude tegemiste peale ja pärandab oma ülestöötatud ürituse teistele. Seejärel hakkab juhtuma hirmsaid asju.

Mantlipärijale ei lähe raske vaevaga tekitatud tava suurt korda. Ülejäänud ei võta ka asja vedada ja kui ilmneb mõnigi ta­kistus, siis hakkab pihta vingumine: tänavu pole raha, too korraldaja sõitis välismaale, ilm on ka vilets – kärss kärnas, maa külmunud. Ja kui öeldakse: olgu, jätame ürituse tänavu korraks (!) ära, siis ohkab kogu alibipõhise suhtumisega kamp kergendatult: õige otsus, üritus oleks niikuinii vilets tulnud, inimesed oleksid kannatanud, eelarve kreeni läinud.   

Umbes nii on läinud 2006. aastal Peipsi jääl käima lükatud Kalevipoja uisumaratoniga, mis juba mõne toimumiskorraga tõi kohale üle tuhande osaleja, aga nüüd, külmarohkel talvel jääb järsku ära.

Mis siis juhtunud on? Käimatõmbaja, hiljutine Jõgeva maavanem Aivar Kokk on andnud tööjärje üle Viktor Svjatõševile ja koos sellega võttis töö üle uus punt, kes kinnitas, et küll nad ürituse ära teevad. Tuh­kagi. Sel nädalal nimetas maa­valitsuse spordinõukogu hulga põhjusi, miks tuleks uisumaraton kindlasti ära jätta.

„Ebasoodsate jääolude tõttu (rüsijää, lume all olevad jääpraod, kihiline jää, kohati lahtine vesi kalda ääres) on Kalevipoja uisumaratoni korraldamine seotud suure turvariskiga nii osalejatele kui pealtvaatajatele,” teatas maavalitsuse koduleht. Vaadates, kuidas kahe nädala eest peeti Viljandi järvel esimene Mulgi uisumaraton ja sel nädalavahetusel peetakse korralikul rajal Pühajärve uisumaraton, tundub see jutt ikka väga vähe veenev.

Ega uisuraja tegemine nii ka ei käi, et lükkad aga lume ära ja siis lased stardi lahti, nagu mõned ehk lootsid. Tartu maratoni suusarada lasti sisse juba detsembris, miks Peipsi uisuraja tegemine lihtsam peaks olema? Vestlesin ka Mulgi uisumaratoni korraldajatega ja ükski mainitud probleem polnud neilegi tundmata. Oli ka Viljandi järvel vett ja suladest-sadudest tekkinud kihilist jääd, aga lükates lume minema, lastes pakase jääle ligi ja kastes seda mitu korda veega, kuni praod täitusid, tegid korraldajad kõlbmatust kõlbliku.

Liiga palju üritusi?

Jah, muidugi tuleb mängu ka „Peipsi jää eripära” koolkond, kes räägib, kui raske on suurel järvel midagi korraldada. Noh, aga siis pole ju vaja teha maratoni nii vaenulikus paigas, viige see näiteks Saadjärvele üle. Millegipärast usun ma aga, et sellise tööga, mida tehakse teistel järvedel, saaks ka Kalevipoja uisumaratoni korraldatud.

Eelnevatel talvedel oli just Kalevipoja uisumaraton see, mis näitas kogu Eestile, et uisutamissoovi pole vaja inimestesse jõuga süstima hakata, see on niigi olemas. Ja ilmselt osalt Jõgevamaa eeskujul on tänavu talvel esma­kordselt käivitatud uisumaratonide sari, mis hõlmab Mulgi, Pühajärve, Võru ja Paunküla maratoni. Algataja enda mail, Peipsi ääres lastakse aga üritus hääbuda. Ja asi pole jääs, vaid vaimus. Kas teil seal Jõgevamaal on liiga palju üritusi, mis inimesi üle Eesti kokku toovad?