Kärnkonn või prints
Ühe Euroopa uuringu andmetel on seksuaalkurjategijatest ligi viiendik kuni pool alaealised („Child sexual abuse in Europe” 2003). Kanada, USA ja Inglismaa uuringud näitavad, et kuni 40% lastevastastest seksuaalkuritegudest panevad toime kuni 21-aastased noored.
Kõikidest neist alaealistest ei kujune pedofiile, kuid pedofiilidest täiskasvanud seksuaalkurjategijate lood viitavad, et nende huvi laste vastu algas juba teismelisena.
Tartu laste tugikeskus tegeleb väärkoheldud laste abistamisega alates 1995. aastast. Tegeletakse nii ohvritega kui ka alaealiste väärkohtlejatega.
Aastas puutuvad keskuse psühholoogid kokku umbes 30–40 seksuaalse väärkohtlemise juhtumiga. Väärkohtlejate seas on naiivseid eksperimentaatoreid, kes järgivad oma uudishimu, on vaimupuudega lapsi, aga ka neid, kelle väärkohtlev käitumine kätkeb endas tõsist ohumärki, et noorukist võib saada pedofiil.
Hoolimatud vanemad
Sageli on vanemad seksuaalkäitumise probleemidega lapsed hooletusse jätnud või nad elavad seksuaalselt stimuleerivas keskkonnas. Keskkond stimuleerib lapsi kas otseselt täiskasvanute seksualiseeritud käitumise näol või kaudselt – pornograafilise sisuga materjalide kaudu (internet, filmid). Laste käitumine on eakohane, kui uudishimu ja mängud toimuvad samaealiste hulgas. Nendes mängudes on uudishimu ja spontaansust. Puuduvad viha, sundimine, ärevus ja häbi.
Düsfunktsionaalsetes peredes aga napib vanematel tähelepanu ja südamesoojust. Helluse puudumist võivad lapsed kompenseerida seksuaalse stimulatsiooniga.
Väärkohtleva käitumisega noorukitel on sageli eakaaslastest kehvemad sotsiaalsed oskused, nõrk impulsikontroll, vähene empaatiavõime, halvad eneseväljendusoskused ja suutmatus oma emotsioone jälgida. Mõnedel ei ole õigeid sõpru, ollakse elus kogenud palju ebaõnnestumisi.
„Tundsin end sageli üksikuna,” rääkis 20-aastane noormees, kes oli vastutusele võetud laste seksuaalse väärkohtlemise eest. „Puberteedieas hakkasin masturbeerima, mõeldes ühele tuttavale 6-aastasele poisile. Mul polnud eakaaslaste hulgas sõpru. 15-aastasena mõtlesin esmakordselt, et sellised fantaasiad pole vist õiged, kuid ma ei pöördunud abi saamiseks kuhugi. Pärast tuli kõik muu.”
Taanis Kopenhaagenis asub Janus Centret, kus püütakse „tavapärasest erineva seksuaalkäitumisega alaealisi” aidata. Keskuses abistatakse kuni 21 aasta vanuseid noori, kes on teinud seksuaalset laadi tegusid teiste laste vastu.
Ligi 20% nendest lastest ja noortest olid olnud ise nooremana seksuaalselt väärkoheldud. 60–80% olid kasvanud perevägivalla keskkonnas.
Sellised lapsed ja noorukid vajavad abi nii selleks, et toime tulla oma ohvriks olemise kogemusega, kui ka selleks, et mitte panna toime kuritegusid teiste laste vastu.
Euroopas kasutatav programm „Stop It Now” tegeleb nii seksuaalhariduse, impulsikontrolli kui ka lastele suunatud seksuaalfantaasiate muutmisega.
Põhieesmärk on, et nooruk õpiks ise oma käitumist kontrollima.
