Kärt Hellerma: Inimese koordinaadid
Oskar Lutsu „Kevade” esmailmumisest möödus hiljuti sada aastat. Ometi elavad selle raamatu tegelaskujud endiselt meie kõrval. Neist on saanud üldnimed, sümbolkujud, meie rahvuslike omaduste kandjad. Nende kaudu kõneleb üks eestlane teisega.
Ülikooli ajakirjandust õppima läinuna mäletan hästi, et esimesel kursusel suhtlesime me omavahel „Kevadest” pärit repliikidega. Osata kas või une pealt „Kevadet” tsiteerida käis ühe enesest lugupidava tudengihakatise juurde.
Miks? Sest „Kevade” tegelastes oli midagi üldkehtivat. Arno ja Teele, Toots ja Kiir, Tõnisson ja Lible, Imelik ja Lesta – kõik nad iseloomustasid natuke ka meid ennast ja olukorda, kuhu me kodust välja lennates olime sattunud. Teiseks oli lugemine au sees. Lugemine polnud ainult ajaviiteline tegevus, vaid sellel oli laiem moraalne tähendus. Lugemine aitas elu ja olemist mõtestada.
Ma ei tea, missugust slängi kasutavad tänased tudengid, kel on Facebooki kontod, tahvelarvutid ja nutitelefonid. Keda on neil tsiteerida? Võib-olla Andrus Kiviräha „Rehepappi”? Rehepapi kuulsuse kõrvale saab viimastel aastatel asetada vaid tulnuka lastekirjandusest – Lotte. Külarealismi ning laste- ja lõõpkirjanduse vallas pole eesti kirjandusel midagi häbeneda. Ka „Kevade” on ju lastekirjandus, kui aus olla. Ons eestlane ehk sisimas senini suur laps?
Aga nii-öelda elitaarsema proosa tegelased? Kaheksakümnendate kirjandusest meenub Mihkel Muti Fabian, üheksakümnendatest „Piiririigi” tähelend... Uue sajandi künniselt tõuseb eredama laiguna esile Nikolai Baturini suurromaani „Kentaur” peategelane Nikyas Bigart. Tema aga on rahvuslikku eneseteadvusse sööbimiseks liiga võõrapärane. See aga on nüüdseks minevik, sest nüüd on Eestil sootuks teine visiitkaart – Sofi Oksaneni looming. Mu endise kolleegi tütar sai hiljuti Tallinnas tuttavaks ühe prantslastest abielupaariga, kes väisasid Eestit sõna otseses mõttes šokituristina. Nad olid tulnud siia eesmärgiga külastada „Puhastusest” tuttavaid kohti. Eesti kehastas nende jaoks vägivallaga läbi imbunud, kohutava ajalooga paika.
Ühed teosed on oma ajas alati kõnekamad kui teised. Ja kui nüüdisajal on kõnekas eelkõige julmus ja julmusega kaasnevate omaduste palett, siis saabki ränga minevikuga Eestist välismaalaste jaoks „võõrkeelsete noorkirjanike teemapark, kust ammutada ängi, masendust, vaesust, õetappu, reetmist ja vägivalda,” nagu on kirjutanud Piret Tali („Kogu tõde Sofi O-st” (EPL 04.10.2010). Oksaneni anne sobib minevikutraumasid analüüsiva osaga nüüdiskultuurist, ja kui tulemuses ongi märgata teatud lihtsustamist, pole see muud kui turureeglitele makstud hind.
Oksaneni töötlus Eesti ajaloost on mõjukas, meeldib see meile või mitte. Peale muude valusate teemade puudutab see ka seni varjule jäänud naistevastast vägivalda. Meie kirjanduses on viimastel aastatel seda käsitlenud näiteks Eeva Park ja Mari Saat, kes aga pole Oksaneniga võrreldavaid loorbereid lõiganud. Küsimus pole ande vähesuses. Lihtsalt meie kirjandusel puudub jõupositsioon. Üks globaliseerumise tähendus ju ongi, et suur neelab väikese. Nii käib see majanduses ja nii käib see ka kultuuris. Sofi Oksanen on soomlane ja kuigi Soome pole maailma mastaabis suurriik, on ta siiski Eestist palju suurem.
Kangelasest antikangelaseks
Majandusteadlasest nobelist Paul Krugman on täheldanud, et majandusteadust iseloomustab „hämmastav julmus, millega ta suhtub indiviididesse ja nende motiividesse”. Nüüdiskirjanduses toimuv peegeldab seda julmust väga täpselt. Ka meil on reaalselt vaba, aga psüühiliselt pärsitud inimese kirjandusse tulek olnud kiire ja jõuline. Kirjanduslikest tegelastest on üleöö saanud antikangelased – grotesksed kriipsujukud või sisimas nuga ihuvad julmurid, kes turumajanduse lõa otsas hinge vaaguvad. Ühiskonna paisete avamise sildi all on nii kirjanduses kui ka kunstis täna kõik lubatud – peaasi, kui see autori „pildile” tõstab ja temast kuulsuse teeb.
Suured narratiivid on kadunud, žanrid ähmastunud, elu ja kirjandus segunenud. Nüüdisproosa kubiseb karikatuuriks pisenenud, groteski ja absurdiloori mähkunud tegelastest.
Suur kirjandus nõuab teadlikkust inimese koordinaatidest, oskust märgata universaalset. Kindlasti ei tohiks kirjandus inimest naeruvääristada, teda rõhutatult lagundada. Majanduslike lõksude haardes inimene tunneb end niigi viletsalt. Kui kirjandus ja kultuur tema kannatusi üksnes osatavad, on tema valikud teised: ühel õhtul vampiirijutud, teisel õhtul sadomasolood, kolmandal eneseabiõpikud. Lutsud ja Tammsaared, Dostojevskid ja Faulknerid aga rändavad antikvariaati või hoiuraamatukokku.
Killustunud inimene vajab midagi, mis teda hõlpsalt ja kiiresti tervendaks, uuesti tervikuks kokku paneks. Kas kirjandusel on veel šanssi seda teha? Kas see ongi enam eesmärk? Kui mitte, siis on kirjandus andnud loobumisvõidu.
Kärt Hellerma, kirjanik
