Kas arvamusliidrid või hoopis -liiderdajad?

Taasiseseisvumispäe­va eelses Maalehes esitas Eesti põhiseaduse üks autoreid, omaaegne justiitsminister ja tunnustatud poliitik Jüri Adams hämmastavaid seisukohti.

De facto kuulutas ta kõik noored inimesed ohuks Eesti omariiklusele. Põhjendus oli lihtne – need isikud ei tunne Nõukogude aega, neil puudub isiklik okupatsioonikogemus ja selle tõttu ei oska nad karta idanaabrit. Paratamatult tekib kahtlus, kas Adams mitte ei räägi asjadest, mida ta pole selgeks mõelnud.

Segased ja lõpuni mõtlemata jutud pole ainult vananeva ekspoliitiku probleem. Rääkida asjadest, millest on olemas vaid hägune ettekujutus, tundub olevat „hea eesti tava”. Puudulikke teadmisi kompenseerib julge esinemine ja lähtumine klassikalisest printsiibist – räägi palju ja kiiresti ning ole enesekindel. Pääsedes ekraanile, haaravad niisugused isikud ohjad, suutes sageli paralüüsida võimalike kaasvestlejate teadmistest lähtuva osavõtu.

Sellise juhtumi stiilinäitena meenub kevadine telesaade „Vabariigi kodanikud”, kus arutleti Islandilt valla pääsenud vulkaanilise tuha ja lennunduse probleemide üle. Akadeemikust geoloog Anto Raukas, kelle teadmised lennundusest piirdusid põhiliselt õhusõiduki kasutamisega, suutis üle rääkida kõik stuudios viibinud, ka kohal ol­nud Eesti Õhu esindaja, kel tundus küll olevat midagi sisulist teatada, kuid kes „universaalse kompetentsuse” ülevõimu tunnetades loobus üsna pea, eelistas suurema osa saateajast vaikida.

Ajalehest saime sel suvel lugeda Afganistanis inimelusid päästva kaasmaalasest sõjakirurgi seletusi, miks sealne kohalik toit on ebasanitaarne. Tualettpaberi puudumisel pidavat afgaanid kasutama käsi nii tagumiku kui ka toitu katsumiseks. Idamaades nimelt ei kasutata tõesti kempsus paberit, vaid vett, ja veelgi enam – seal isegi süüakse näppudega, kuid toidu ja muude toimingute jaoks on erinevad käed. Ega kirurg pea muidugi olema kultuuriloolane, kuid võhiklikkus islamimaailma elementaartõdedes nullib kogu arvamusloo usaldusväärsuse. Autor võib ju vabalt puusse panna ka muude faktidega.

Veelgi hullemaks läheb asi siis, kui arvamusliidrite kõrval tulevad mängu de facto liidrid ehk ametiisikud, kes ei suuda samuti vastu panna kiusatusele jagada selgitusi teemal, milles neil puudub kompetents.

Pevkur ja Kreitzberg

Mullu hilissügisel, kui veel ei teatud, et keva­deks saavutab Eesti seagripi­surmade arvu poolest miljoni elaniku kohta maailmas Läti järel teise koha, hiilgas oma teadmistega sotsiaalminister Hanno Pevkur. Saanud pressikonverentsil küsimuse, milliseid gripitüvesid haigestunute analüüsidest Eestis praegu leitud on, vastas minister, et peale seagripile viitava A-tüve leiab sealt ka B- ja C-tüvega grippi. Juba mõni tund hiljem luges rahvas seda „uudist” online-ajakirjandusest, kuigi spetsialistidele teadaolevalt möllas tervel põhjapoolkeral tol hetkel eranditult vaid A-tüvega pandeemiline H1N1.

Ebanormaalne pole mitte see, et juristiharidusega ministril polnud võtta epidemioloogiaalast teadmist – juhtide kompetents tuleneb nende taga olevast meeskonnast –, vaid see, et liider on valmis avaldama arvamust asjade kohta, mida ta ei valda.

Omapärane on aga see, kui liidrid astuvad oma liidrikehast välja ja hakkavad omaenese töövaldkonda kõrvaltvaatajana lahti mõtestama. Riigikogu kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi hiljutine arvamusavaldus, milles ta nimetas uut põhikooli- ja gümnaasiumiseadust Eesti haridusele hukatuslikuks, on just selline näide. Mees, kes pooleteise aasta vältel juhtis poliitikuna sama seadust ette valmistanud komisjoni tööd, lasi seaduse oma silme all vastu võtta, ei astunud kohalt tagasi ega taandanud muul võimalikul moel oma reaalset vastutust, muutub ühel heal päeval lihtsaks arvamuseavaldajaks ja kuulutab uue seaduse, sellega koos aga paratamatult ka oma töö „hukatuslikuks”. Ning töötab järgmisel päeval järgmise hukatusliku ettevõtmise kallal rahulikult edasi.

Demokraatia eeldab, et kaasa saavad rääkida kõik, kellel on asjaga pistmist. Seda ei tohi aga võtta nii, et tuleb vaid suu lahti teha. Kui kuulete end ühtäkki omaenesegi üllatuseks rääkimas teemadel, mida te ei valda, oleks hea suu mõneks ajaks hoopis sulgeda ja asuda tegelema enesetäiendamisega. Ega asjata räägita nii palju elukestvast õppest.

Arvamusliidrite, sageli ka liidriarvamuste detailsel väljajoonistamisel on kindlasti oma roll ka ajakirjanikel. Sageli kumavad ajalehte jõudnud tekstidest läbi diktofonile püütud intervjueeritavate hüpliku suulise teksti traagelniidid. Väljakutseni, nagu kõneldu lahtimõtestamine, tihtipeale ei jõutagi. Võib-olla ei pidanud ka Jüri Adams silmas päris seda, mis nüüd leheveergudelt välja tuli... et „pärast mind on oodata veeuputust”. Võimalik, et ta ei püüelnudki piirama suure osa endast nooremate inimeste konstitutsioonilisi õigusi saada valitud ja osaleda riigi juhtimises.

Samal teemal: Marek Tamm „Kui on tõesti midagi öelda”, EPL 17.8