POOLT: 

Jaan Kaplinski, kirjanik

Ma arvan, et sääl, kus enamik elanikke on venekeelsed, võiksid tänavasildid olla vabalt eesti ja vene keeles.

Pean silmas ennekõike Narvat, Sillamäed ja Kohtla-Järvet, Tallinna venekeelsete piirkondade puhul pole see ehk nii aktuaalne. Neis piirkondades võiksid tänavasildid olla kakskeelsed kasvõi päris arvukate Eestisse saabuvate vene turistide tõttu, kes siin oma sisseoste teevad. Samuti peaksid olema vene keeles kättesaadavad ravimite infolehed ja ka kauplustes peaksime lubama rohkem kakskeelsust.

Praegu jääb mulje, et kolm kohalikku keelt on hoopiski eesti, läti ja leedu keel, sest nendes keeltes on poes kaupade sildid. Aga Eestis elavad eestlased ja venelased, mitte lätlased ja leedulased. Siin on Eesti Vabariik, mitte Balti Vabariik.

Peame olema pragmaatilisemad. Eesti keelepoliitika väiklus häirib mind tegelikult väga. Keelepoliitika on rumal ja lühinägelik. Niimoodi me süvendame võõrdumist ja getostumist. Mitmel pool on elanikud venekeelsed ja linnaametnikud eestlased, aga niiviisi ei teki kontakti. Inimlikkus eelkõige! 

VASTU
Urmas Sutrop, eesti keele instituudi direktor

Ei, ei ja veel kord ei kakskeelsetele kohanimedele.
Kohanimed on territooriumi märgistamise küsimus.

Kohanimede pärast on peetud sõjalisi konflikte. Võtame näiteks kasvõi vaidlusalused Lõuna-Atlandil asuvad Falklandi või Malviini saared.

See on sümboltähtsusega küsimus: kelle võim siin maksab. Eesti on rahvusriik ja see on meie territoorium. Eesti riik teenib eesti keele ja rahvuse säilitamise eesmärki. Venekeelsed tänavasildid annavad justkui märku, et Vene võim tuleb tagasi. Jah, tsaariajal oli koguni kolmes keeles silte, aga meil pole tsaaririik, meil on Eesti riik.

Kui me loome pretsedendi ja lubame ühes vallas kasutada kakskeelseid silte, siis võivad nad sama hästi olla lubatud ka teises ja kolmandas omavalitsuses. Miks ka mitte Tallinna linnas. Milles siin nüüd siis vajadus seisneb? Kas venelased ei saa ladina tähtedest aru? Venekeelsed sildid pole ju mingi eriline kõneaine olnud, need on enamasti vaikselt ära korjatud ja asendatud eestikeelsetega.

Kakskeelsed tänavasildid tuleks viia muuseumisse, kus on nende koht.