Kas Golovatovit saaks Vilniuse eest karistada?
Üks võimalus sellele küsimusele vastata on mängida mõttes läbi, mis saanuks edasi, kui Austria oleks teletorni hõivanud Alfa üksust juhtinud Golovatovi Leedule üle andnud. Sel juhul oleks Golovatovile Vilniuses korraldatud kriminaalprotsess. Teadaolevalt süüdistab Leedu Golovatovit sõjakuriteo ja inimsusvastase kuriteo toimepanekus. Protsess oleks kohe pälvinud meedia ja eriti Venemaa suurema tähelepanu. Kui Leedu kohtu otsus tulnuks süüdimõistev, siis oleks kaasus tõenäoliselt maandunud Euroopa inimõiguste kohtu töölaual.
Visandan lühidalt, missugused õiguslikud probleemid oleksid Euroopa inimõiguste kohtu protsessi käigus esiplaanile tõusnud. Esiteks, süüdistus sõjakuriteos oleks tõstatanud okupatsiooniteooria piiride küsimuse. Sõjakuritegusid saab isik toime panna relvastatud konflikti või sõjaolukorras – on ebatõenäoline, et tsiviilvastuhaku või rahutuste mahasurumiseks kasutatav sõjaline jõud saaks kvalifitseeruda sõjakuriteoks.
Kohtu muutlik loogika
Sõjakuriteoks kvalifitseerimist saaks õigustada okupatsiooniteooria maksimalistliku tõlgendusega – väites, et aastatel 1940–1991 toimus Leedus rahvusvahelise õiguse vastane okupatsioon. Tegelikkuses on kohus suhtunud okupatsiooniteooria radikaalsesse tõlgendusse ettevaatusega. Vastupidine tähendaks ju, et näiteks Balti riikide meeste mobiliseerimine Nõukogude armeesse 1980. aastatel oli sõjakuritegu või et kogu Nõukogude asustamispoliitika oli õigusvastane (ja sellisena miks mitte tagasipööratav). Neid tagajärgi rahvusvaheline kogukond soovinud pole.
Euroopa inimõiguste kohus on okupatsiooniteooriale lähenenud kaasuspõhiselt. Kohus on küll Eestit puudutavates kohtuasjades selgelt väljendanud, et 1944–1991 oli Eesti okupeeritud. Samas kohtuasjas Kononov versus Läti (2010) vältis kohus küsimust, kas Punaarmee oli 1944. aastal Lätisse tungides okupatsiooniarmee või mitte. Eriti aga mis puudutab Nõukogude perioodi sisserändajate õigusi, näiteks 2003. aasta juhtumis Slivenko versus Läti, on kohtu kaasustest selge, et Strasbourg okupatsiooniteooria absolutiseerivat tõlgendust ei toeta. Selles kontekstis võinuks see aga tähendada, et 1991. aasta Vilniuse veretöö ei pruugi kvalifitseeruda sõjakuriteoks.
Siiski on Leedul tõsiselt võetavaid argumente, mille järgi Vilniuse veretöö ikkagi saaks kvalifitseerida inimsusvastaseks kuriteoks. Kvalifitseerimine ei sõltu sellest, kas sõjaolukord (või täies mahus okupatsioon) oli või mitte. Inimsusvastaste kuritegude mõistet on alates 1990. aastate keskpaigast täpsustanud rahvusvaheline Jugoslaavia tribunal. Mitte igasugune massiline tapmine pole automaatselt inimsusvastane kuritegu; eeldatakse teatud süstemaatilisust, poliitilist konteksti ja siiski ohvrite suurt hulka. Kuid 14 inimese surmaga lõppenud kokkupõrge võib olla inimsusvastane kuritegu.
Veel ühe õigusprobleemina võib tõstatada sõjaväelise ülemuse vastutuse (command responsibility) teema. Austria prokuratuur olevat väitnud, et Leedu esitatud materjalidest jäi ebaselgeks, missugune konkreetsemalt oli Golovatovi roll Vilniuse sündmustes. Pole teada, kui detailsed Leedu tõendid on. Golovatov võib vastutada sõjaväelise ülemuse vastutuse printsiibi kohaselt. Selline vastutus, kui seda rakendada, võib aga ka laieneda poliitilistele juhtidele. Kui Golovatov on karistusõiguslikult süüdi Vilniuse veretöös, siis on võimalik edasi minna ja väita, et selles võib süüdi olla ka näiteks toonane NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov. Võib eeldada, et vana Euroopa tunneb end selle võimaluse paistel ebamugavalt.
Austria väidab, et otsuse lasta Golovatovil Venemaale tagasi lennata tegid justiitsametnikud ning see otsus oli vaba poliitilisest survest, eriti väljastpoolt riiki tulevast. Austriale kergenduseks sai ta formaalselt tugineda tehnilisele sättele, mille järgi see riik ei pea Euroopa vahistamismäärust kohaldama enne selle vastuvõtmist ehk 2002. aastat toimepandud kuritegude suhtes. Siiski on mitmed küsimused vastuseta. Kui ajapiir 2002 oli tegelik põhjus, siis miks üldse küsis Austria Leedult lisainformatsiooni Golovatovi väidetava kuriteo kohta? Kas Austria leidis prima facie, et inimsusvastasest kuriteost rääkida ei saa või et ülemuse vastutuse printsiip siin ei kohaldu?
Kahtlane kiirustamine
Kui nii, siis oleks see juhtum väärinud tõsisemat analüüsi ja eelkõige rohkem aega. Euroopa õiguse kõrval eksisteerib ka üldine rahvusvaheline õigus. Inimsusvastase kuriteo toimepanemise kahtlusega isiku kiirustades vabastamine on üldise rahvusvahelise õiguse seisukohast problemaatiline. Pole vastuvõetav, et Austria ja Leedu töötavad koos rahvusvahelise kriminaalkohtu hea käekäigu nimel, kuid Leedu kodanike tapmine 1991. aastal lükatakse rahvusvahelise kuriteo kandidaadina kiiresti kõrvale.
Kuna Leedu ja Austria on Euroopa Liidu liikmed, on vähetõenäoline, et Leedu hakkaks Austriale seoses Golovatovi vabastamise juhtumiga esitama rahvusvahelis-õiguslikku nõuet. Pingete maandamiseks loodi kohe kahe riigi vaheline komisjon. Kuid kogu juhtum annab mõtlemisainet edaspidiseks. Nii peavad EL-i liikmesriigid omavahel uuesti selgeks rääkima Euroopa vahistamismääruse olemuse. Õiguspoliitika seisukohast sai selgeks ka see, et Nõukogude kuritegude mõõtmine rahvusvahelise kriminaalõiguse standardite järgi pole üldse enesestmõistetav asi.
Balti riikide keskne õiguspoliitiline ülesanne on tagada, et neid – või nende kodanikke – enam ei koheldaks suurte ajaloosündmuste kollateraalse kahjuna. Igatahes selles kaasuses häälekalt protesteerides tegid Balti riigid selgeks, et mingisugusest a priori amnestiast võimalike Nõukogude kuritegude puhul rääkida ei saa.
