Kas haridusreform on vältimatu?
Riigikogu valmistub seaduseelnõu viimaseks, kolmandaks lugemiseks. Koolivõrguga seotud probleemid on tõusnud tähelepanu keskmesse. Miks just koolivõrk, kui reformiks kutsutavas aktis on veel hulgaliselt olulisi sätteid, mis ei ole sugugi vähemtähtsad silmas pidades kutsehariduse ja kõrghariduse võimaliku kvaliteedi parendamist?
Jääb arusaamatuks, et sellised tõsiasjad, nagu demograafiline situatsioon, ei kainesta arutelu suunda.
1990. aastal sündis 22 308 last, neist astus 1997. aastal esimesse klassi 21 266, kellele olid eelnevalt loodud õpikohad. Kümme aastat hiljem, 2000. aastal, sündis 13 068 last ja 2007. aastal asus neist esimeses klassis õppima 12 606. Seega ligi 10 000 lapse võrra vähem.
Üldhariduskoolide päevases õppes asus 2007/2008. õppeaastal õppima ligi 155 000 õpilast, aga tühjaks jäi eeltoodud põhjustel ligi 9 000 õpikohta, sest just niipalju vähenes õpilaste arv võrreldes 2006/2007. õppeaastaga kogu üldharidussüsteemis.
Eeltoodule tuginedes püüab algatatud haridusreform lahendada koolivõrgu korrastamisega pooltühjade koolihoonete ekspluatatsioonis hoidmisest tulenevaid kulutusi.
Samas muutub järjest küsitavamaks ka õppekvaliteet, sest õpetajatele ei jätku enam piisavalt koormust ühes koolis. Nimetatud probleemile üldhariduses on murega juba pikka aega tähelepanu pööranud ka Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Viive-Riina Ruus (Eesti Päevaleht 25.11.2009).
Koolivõrgu problemaatika
Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on viimaste aastate jooksul korduvalt teavitanud Vabariigi Valitsust probleemidest tööturul ja selle seotusest haridussüsteemiga. Ette on heidetud liigset kallutatust gümnaasiumihariduse ja ülikoolihariduse suunas. Märksa suurem peaks olema kutseharidusse ja rakenduskõrgharidusse astunute arv.
Üheks lahendiks tundub olevat gümnaasiumide riigistamine, mis muudaks koolitustellimuse riigi huvidele vastavaks ja kõrvaldaks kohalike omavalitsuste tihti kitsad huvid. Paraneks finantseerimine ja kvaliteedi tagamine. Põhikoolijärgsed eesmärgid muutuksid selgemaks ja tekiksid võrdsemad võimalused gümnaasiumidesse ja kutseõppeasutusse astunutele.
Sisuliselt sama mõtet on arendanud Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen, Sulev Valner (Eesti Päevaleht 02.12.2009) ja Peeter Kreitzberg (Õhtuleht 08.01.2010).
Gümnaasiumide riigistamise mõtet on toetanud ka käesolevate ridade kirjutaja, kui 2006. aastal üliõpilaste seas korraldatud Delfi uuring tõi välja gümnaasiumide riigistamise idee.
Võib aga eeldada, et küsimuse selline püstitus ei leia riigis piisavalt poolehoidu, sest kohalikud omavalitsused suures osas seda ei toeta, mis sellest, et gümnaasiumihariduse andmine on kallis ja kvaliteet küsitav.
Koolivõrgu korrastamine on kinni haldusreformi taga. Väikesed, vaevu toimetulevad vallad, neis väikesed pooltühjad koolid, see on tuntud teema.
Haldusreformi on planeeritud juba pikka aega, kuid tulutult. Tundub, et riik peaks siin jõulisemalt käituma ning miks mitte koolivõrgu reformiga tulevikuperspektiivi silmas pidades alustada haldusreformi koolivõrgu ümberkorraldamisest.
Reformi keskmes peaks olema üheks oluliseks määrajaks optimaalse üldhariduskoolivõrgu kujundamine, mis keskendub õpilaste ande ja võimete arendamisele, mis ongi üheks olulisimaks kvaliteedinäitajaks.
Omandatud teadmised, oskused ja hoiakud oleksid suunatud selgetele valikutele jätkuõppes kutsehariduse, rakenduskõrghariduse või ülikoolihariduse vahel. Millega saaks ära hoida madala sündivuse tingimustes õppurite pettumist tarbetuks osutunud kutse- või kõrghariduse omandamisel (Peep Sürje, Õpetajate Leht 11.12.2009).
Täna näeb põhikool oma esmase ülesandena vaid jätkuõpet gümnaasiumis. Pearaha, kui finantseerimise põhialus, on siin väärtusi kujundavaks teguriks, mitte anne ja õppuri võimed. Selle tulemusena on kutseharidus taandatud teisejärguliseks.
Soome ja Rootsi mudel
Paralleelselt tuleks vaadelda üldhariduse arenguid meie naabrite juures. Nii näiteks on Rootsis lahendatud ande ja võimete arendamise probleem üldhariduse ja kutsehariduse abil nii, et gümnaasiumid on orienteeritud nii üldhariduse kui ka kutsehariduse õpetamisele samas õppehoones.
Ühest uksest sisenetakse ja hoones jagunetakse eri õpetuste vahel. Oluline on seejuures, et üldhariduse õpetus ei ole millegi poolest parem kui kutseharidusõpetus. Neid käsitletakse võrdsetena ja mõlemast õpetuse liigist on võrdsed võimalused edasi õppimiseks kõrgharidust pakkuvas astutuses.
Mõnevõrra teisiti on küsimus lahendatud Soomes. Nimelt eelmise sajandi seitsmekümnendatel tekkis arusaam (sama nagu Eestis nüüd), et kutseharidus peab olema võrdsel tasemel üldharidusega, kuid sisult orienteeritud kutse omandamisele.
Probleemiks oli, et koolivõrk nii üldhariduse kui ka kutsehariduse osas oli selleks ajaks eraldi süsteemidena välja arendatud. Selleks, et tõsta kutseharidus gümnaasiumiharidusega võrdsele tasemele, kulus kümmekond aastat ja see maksis palju. 1986. aastaks suudetigi kutsehariduse koolivõrk uuendada ja kaasajastada.
Samas tehti väga suurt reklaami kutsehariduse tähtsuse tõstmiseks ühiskonnas. Nüüdseks on mõlemad koolivõrgud välja arendatud, kuid erinevalt Rootsi mudelist ei ole kutseharidus ja üldharidus samas koolihoones, vaid paiknevad eraldi.
Teise astme hariduse paindlikumaks muutmiseks loodi õpilastel võimalused vastastikku erinevatelt koolidelt haridust omandada. Nii on üldhariduskooli õpilastel võimalus võtta harjutusi kutsekoolist ja kutsekooli õpilastel võtta lisaaineid üldhariduskoolist. Proovitakse kätt nii ühes kui teises harus.
Eesmärgiks on aga valmistuda ühes või teises harus edasi õppima. Võimalusel peaks hoidma ust lahti jätkuõppeks nii ülikoolis kui ka rakenduskõrgkoolis olenevalt sellest, milline suund on sobilikum inimese võimeid ja tööturu olukorda arvestades.
Kokkuvõttes on nii Rootsi kui ka Soome kooliharidussüsteem arendatud välja paindlikuks, et õppuritel oleks võimalik vastavalt iseenese kutsumusele, andele ja võimetele valida elus hakkamasaamiseks vajalik komplekt teadmisi ja oskusi ning nende arendamiseks vastav haridustee.
Loodusteadused olgu prioriteet
Esiteks: tehnikahariduse eest seisjana saan ainult heaks kiita kavandatavaid muudatusi õppekavades. On äärmiselt oluline, et nii põhikooli kui gümnaasiumi õppekavades on eesmärgistatud lõpptulemused n-ö omandatud kompetentside näol.
Üheks oluliseks saavutuseks tuleb pidada ettevõtlikkuse kui eluhoiaku kujundamist juba esimesest klassist peale. Soome näidetele tuginedes on sellist ülesande püstitust edastatud Tartu ülikooli õppekava töörühmale juba 2002. aastal, kuid siis jäi arusaamisest puudu.
Ettevõtlikkuse kujundamise vajalikkusest arusaamiseks oli vajalik nn masu, mis selgitas Eesti tööinimese mahajäämust ettevõtlikkuse ja ettevõtluse kontekstis olulisel määral võrreldes arenenud riikidega.
Olukorras, kus majanduse tõusuks on vajalik kaasata hulgaliselt ettevõtlikke inimesi, algatas ja kujundas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium läinud aastal ettevõtlusõppe korralduse kõrghariduses.
Märksa edukamaks kujuneksid tulemused, kui vastav eluhoiak oleks üldhariduses juba omandatud.
Teiseks: loodusteaduste prioriteetne positsioon Eesti arengu tulevikuvaates peaks olema piisavalt veenev matemaatika riigieksami kohustuslikuks muutmisel.
Tallinna Tehnikaülikool ja Tallinna Tehnikakõrgkool on aastaid juhtinud tähelepanu matemaatikaõpetuse puudujääkidele üliõpilaskonnas, mis on oluliselt kitsendanud tehnikavaldkonda õppima asunute ringi, suurendanud väljalangevust ja valmistanud paljudele pettumust elukutse omandamisel.
