Paljusid ilmselt hämmastab, kuidas suudavad jaapanlased üleüldises kaoses nii kombekalt käituda. Miks kannatavad sajad tuhanded evakueeritud näiliselt nii rahulikult? Miks ei ole jaapanlased, kes ainsa rahvana maailmas on tunda saanud aatomipommi mõju, tõstnud kõva häält tuumajaamade ohtlikkuse vastu?

Situatsioon Jaapanis on tõepoolest hull – poed on igapäevasest tarbekaubast tühjaks ostetud, joogivett ja toitu ei piisa, üha sagedamini toimuvad elektrikatkestused, paljud üritavad ohutumasse paika sõita, mis omakorda on põhjustanud meeletuid ummikuid ja järjekordi ühissõidukitele pääsemiseks. Vanem põlvkond on kõike seda kirjeldanud isegi kui Teise maailmasõja aegset segadust ja lisanud veel kartuse, kas tänapäeva noored on ikka piisavalt tugevad, et sellisest jubedast olukorrast välja tulla.

Vabandus tsunami eest

Ma ei mõista neid lääne ajakirjanikke, kellel on häbitust imestada, miks ei tule jaapanlasel sellises segaduses pähe olukorda julmalt ära kasutada – minna vandaalitsema või vargile, nii nagu näiteks meil mõned pronksiööl. Küsiks vastu: miks peakski? Jaapanlasele teadvustatakse maast madalast häbitunnet ja tehakse selgeks, et ei ole viisakas teha midagi, mille pärast hiljem kas tegija ise või tema lähedased võiksid piinlikkust ja alandust tunda. Jaapanlase arusaam häbist on kahtlemata palju sügavam ning teravamalt tunnetatav, kui meie seda ette kujutame. Oma maine hoidmine ja näo säilitamine on jaapanlase jaoks sedavõrd oluline, et ollakse nõus grupi harmoonia säilimise nimel vaikides oma tõelisi emotsioone ja soove maha suruma.

Loomulikult ei tule sellise mentaliteediga üles kasvanud inimesele mõttessegi segadust ära kasutada ja minna näiteks elektrikatkestuse ajal kuhugi varastama või laastama – pärast lihtsalt ei oleks võimalik ühiskonna hukkamõistuga kaasnevat häbi taluda ja sellist inimest ootaks kindlasti heidiku staatus, mis grupiühiskonna liikme jaoks tähendaks hävingut. Just grupp on see, millesse kuuludes jagatakse koos nii häid kui ka halbu aegu, nii edu kui ka ebaedu. Paraku on eriti ebaedu puhul keeruline leida see grupi liige, kes on süüdi või kes peaks kandma vastutust. Looduskatastroofi eest on inimesel muidugi raske vastutust enda peale võtta, ometigi kummardavad Jaapani ametnikud oma rahva ees ja paluvad neilt vabandust.

Jaapani kollektivistliku kultuuri pärisosaks on arusaam uchi ja soto (sisene ja väline) käitumismallist, mille alusel jagatakse inimesed järgmiselt: „meie” ja „nemad” ehk n-ö enda gruppi kuuluvad ja grupist väljaspool olevad inimesed. Kogu nende ühiskond on grupeeritud ja iga inimesega suhtlemisel tuleb paika panna, kes millisesse gruppi kuulub. Praeguses olukorras aga tunnevad kõik jaapanlased end kindlasti ühtse uchi grupina, mis paneb neid üksteist toetama ja abistama, nii nagu kas või eestlased paarkümmend aastat tagasi ühtsena oma vabaduse eest seisid, olles valmis selle nimel ka kartulikoori sööma. Seega pole ime, et kogu rahva heaolu nimel ehk kõikide nende nimel, kellega kuulutakse ühte gruppi, olid ka viiskümmend töölist (tõsi küll, eakamad, kelle pensioniaeg lähenes) valmis plahvatusohtlikku Fukushima tuumajaama jääma ning enda elu ja tervise ohverdama. Ning kui ka keiser Akihito ise, kes küll pisut hilja enda avaldusega esines, kutsub oma rahvast üksteist aitama ja kokku hoidma, siis lihtsalt ei ole võimalik muud moodi käituda.

Näo tegemise kultuur

Kuigi jaapanlased on näiliselt rahulikud, on eeldatavasti nende sisemuses siiski hirm – hirm, mis kostab otsekui kõrvulukustav vaikus. See on kannataja hirm, mille puhul arusaam, et midagi pole parata (shigata ga nai mentaliteet), põhjustab lootusetust ja meeleheidet. Sellises olukorras avaldub omakorda enryo-sasshi ehk reserveeritus ja vaoshoitus – et oma tunded jäetakse väljendamata ja tõelised kavatsused rääkimata ning manatakse ette nn avaliku mina mask, eesmärgiga hoiduda võimalikest konfliktidest. Selline näo tegemine, mis võib võõrale tekitada palju segadust, on Jaapanis kultuurse ja tsiviliseeritud käitumismaneeri osa.

Kultuurse rahvaga käib koos (vähemalt väline) kultuurne poliitika. Kõrvaltvaatajale näib Jaapani poliitika konsensuslik, koos sellega kaasnevate pikkade läbirääkimiste ja kompromissidega. Kogu Jaapani ühiskondagi on kujutatud kui ümarlauda, mille ümber kõik istet võtavad. Arvatavasti oli ka tuumaenergia kasutamise otsus omal ajal konsensuslik, kuid sunduslikult konsensuslik. See energialiik on Jaapanile kahtlemata vajalik – tuumajaamad toodavad umbes 30% riigi energiamahust. Siiski on ka Jaapanis tuumaenergia vastaseid kogu aeg olnud, ent seni on nad paljuski olnud hüüdja hääleks kõrbes. Kuid kas jaapanlased edasipidi selle kasutamise koha pealt vait on, ei saa päris kindel olla. Juba avaldas Nobeli kirjanduspreemia laureaat O¯e Kenzaburo¯ karmid sõ-nad valitsuse energiapoliitika vastu, väites, et tuumaenergia riskid on saanud reaalsuseks ning et praegustesse kannatanutesse hoolimatu suhtumine oleks otsekui Hiroshima ja Nagasaki ohvrite reetmine, ning leidis, et tuumaenergiale tuleb leida uusi lahendusi.

Kõige selle mõju jaapanlaste psüühikale on raske hinnata, kuid kindlasti ei ole see väike. Sellest hoolimata on jaapanlastel ganbaru ehk vastupidamise mentaliteet, mis on aidanud neid seni üle saada nii kõikvõimalikest katastroofidest kui ka majanduslikest raskustest, ning loodame, et see tunne on neis tugev ka praegu. Jaapanlased on ju ikkagi jaapanlased. Nad saavad ka seekord üle, iseasi, millise hinnaga.