Juhtumeid, nagu Dresseni oma, on väga raske avastada. Hindan siin kapo juhtkonna tööd kõrgelt. Ka maailma suurriikide eriteenistused ei ole selliste juhtumite eest kaitstud, eriti arvestades neid ressursse, mida Venemaa suunab luure- ja õõnestustegevusse. Nii Dresseni kui ka Indrek Põdra juhtumite avastamine näitab, et kapo sisemise kontrolli mehhanismid töötavad hästi ja oluline on, et kapo ise suutis kuriteod avastada ning tõi need ka ise avalikkuse ette.

Antud juhtumitest tuleb küll teha järeldusi ja sisemised süsteemid üle vaadata, kuid nende põhjal ei saa teha järeldusi kogu organisatsiooni ja seal töötavate inimeste suhtes. Tuleb arvestada ka seda, et inimeste liikumisega liiguvad ka teadmised ja tundliku info majast väljaviimine ei ole kindlasti Eesti inimeste turvalisuse huvides. Dresseni juhtumi valguses ei ole kapo pädevuse muutmist arutatud. Minu hinnangul on kaitsepolitsei tänane pädevus mõistlik ja argumenteeritud ning vastab Eesti riigi vajadustele.

Ain Seppik
endine siseminister

Ma ei poolda personalimuutust iga asja puhul. Pealegi on kapo juhtkond alles paar aastat ametis olnud. Selle aja jooksul on needsamad faktid välja selgitatud ja kui nüüd hakataks personalimuudatusi planeerima, siis oleks see hukatuslik.

Olen isiklikult sellise personaliralli 1990-ndatel läbi elanud ja võin öelda, et see kahjustas tol ajal oluliselt politseid ja võib-olla ka teisi riigiorganeid. Politsei peadirektorid vahetusid nii tihti, et ei jõudnud nendega enam tuttavaks saada. Kuskil 1990-ndate lõpus see hullumeelsus Harry Tuule tulekuga lõppes ja pärast seda sai politsei areng uue hoo.

Järeldusi tuleb loomulikult teha ja eks neid ka tehakse. Dresseni puhul saadi asitõendid kätte, mis tähendab, et meil on Vene luure terve süsteem käes ja nüüd on vastastel peamurdmist küll. Mida kapo kunagi avalikult ei ütle, on nimelt see, millal tegelikult reetmine avastati. Kui pikalt jälgiti, millist võimalikku valeinfot ette söödeti ja palju veel isikuid tuvastati juhtumi raames–mitte küll kapos, kuid FSB-s pidid tal olema ju mingid sidemehed. Vene pool ei tea seda, kui palju nende süsteemist on kapole teada, kuid asitõendite ja kinnipidamise põhjal peab olema üpris palju teada.

Harry Lahtein
julgeolekuekspert
(TrustCorp)

Spiooni avastamine omade seast on alati raske löök igale eriteenistusele. Ühe külje pealt on see kindlasti võit vastuluure töö tegijatele, teisalt aga tõstatab hulga kahtlusi ja kõhklusi teenistuse oma töötajate seas ning kõige hullem – võib põhjustada paanikat salajasele kaastööle värvatud agentide hulgas.

Kaitsepolitsei ja Dresseni puhul ilmselt see viimane faktor nii suurt rolli ei mängi.

Kaadri valik eriteenistusse on raske ja ressursinõudlik protsess. Esiteks peab taustakontroll olema põhjalik ja kõikehõlmav. Teiseks, üheski ülikoolis ju luure-vastuluure sissejuhatavat kursust ei loeta ning liitlased võivad küll lühikursusi õpetada, aga konkurente täismahus nad koolitama ei hakka. Seega põhiväljaõppe saab Eesti eriteenituse töötaja jooksvalt töö käigus. Mistõttu noore kaitsepolitseiniku esimesed ja otsesed ülemused on need, kes peavad algfaasis terad sõkaldest eraldama.

Luure ja vastuluure ametkondade töö ei ole aastatuhandete jooksul ju sisuliselt muutunud, nagu ei ole muutunud inimloomus, seega mingit uut mudelit ilmselt välja mõelda pole vaja. Tõsi, teadus ja tehnika on juurde tulnud, aga inimluure põhimõtted on ikka samad. Eriteenistuse töötaja leidmine, väljaõpe ja töö on väga spetsiifiline ja mina isiklikult ei läheks kedagi välja vahetama ainult sellel eeldusel, et need isikud on Vene poolele teada. Las teavad ja kardavad, vastuluure töö ei pea olema 100% põranda all. Nii kaua, kui meil on Aleksander Toots, Tõnu Miilvee, Peeter Oissaar ja Arnold Sinisalu, ei näe ma mingit põhjust põdemiseks.