Nüüd võime end  julgemalt tunda, sest valitsusel on taas selge siht silme ees. Tagantjärele tuleb eriti kiita otsust sotsiaaldemokraadid valitsusest ära saata, sest toonase rahandusministri Ivari Padari tahtmatus kulusid kärpida oli ilmne. Isegi järsk maksumäärade tõus poleks võimaldanud senisel tasemel kulusid rahastada, riigivõla oluline kasv oleks olnud vältimatu. Vaadates tulevikku, siis enamik meist ei näe enam kunagi buumiaastate suhtelise heaolu kordumist. Tuleb hakata harjuma „tavalise” eluga.

Üllad kavatsused

Kriis sunnib mõndagi ümber hindama. Kunagi välistas Andrus Ansip kategooriliselt puudujäägiga riigieelarve koostamise, mida nüüdseks on heaks kiidetud juba korduvalt. Aga kuni see valijaid ei häiri, jääb kõrvaltvaatajatel üle vaid imestada. Pigem tasuks tähelepanu pöörata praegustele põletavatele probleemidele, mille hulgas on konkurentsitult esikohal tööpuudus. Siin on lisaks praktilistele sammudele tegemist ka laiema maailmavaatelise probleemiga. Parempoolsed erakonnad rõhutavad iga inimese kohustust iseendaga hakkama saada, vajadust iseenda eest seista ning teha kõik võimalik toimetulekuks. Vasakpoolsed seevastu pööravad rohkem tähelepanu ühiskonna kohustusele aidata hättasattunuid.

Raske on ette kujutada, et südametunnistusega korralik inimene võib kumbagi seisukohta valeks pidada. Kuid muidugi leidub äärmuslasi ning vastaspoole seisukohti saab ka meelega karikeerida. Nii et Eestis leidub ülivähe neid, kelle arvates peaks inimesed tänavale surema jätma. Või ka selliseid, kelle meelest inimene ise ei vastuta millegi eest, alati on süüdi keegi teine. Trikk on hoopis aga kahe vaate vahel õige tasakaalupunkti leidmises. Mõtted võivad olla üllad ja igapidi toetamisväärsed, teostamise üle võib aga vaielda. Eredaks näiteks on 2000. aastal sotside eelkäijate eestvõttel kehtestatud puudega inimeste toetamise seadus. Kui tõepoolest taheti suunata toetus puudega inimestele, siis kujunes sellest üks suurejoonelisemaid rahapõletamisaktsioone iseseisvunud Eestis. Miljardeid maksti libainvaliididele ja nende „hooldajatele”. Praeguseks on seadust korrigeeritud ja palju suurem osa abist jõuab seda tõepoolest vajavate inimesteni. Samasugune lugu on lastetoetustega, toetusi saavad ühtviisi nii rikkad kui ka tõelised abivajajad.

Tööpuuduse puhul näivad paremerakonnad uskuvat, et töötuksjäämine on inimese enda süü. Veel paari aasta eest oleks sel jutul olnud ka teatav alus. Töötuseprotsent oli viie kandis ning tegelikult tunnetasid ettevõtjad tööjõupuudust. Töötute hulgas oli mitu rühma. Kõigepealt need, kes ei tahtnudki töötada. Teiseks inimesed, kes elasid „vales” kohas, tööandjatest kaugel. Ning inimesed, kelle haridus ei sobinud pakutavate töökohtadega. Viimased kaks rühma oleksid saanud oma väljavaateid tööturul parandada kas kolimisega või koolitusega.

Nüüdseks oleme reaalse tööpuudusega jõudnud 15 protsendi maile. Ning enamik neist inimestest tahaks ja saaks tööd teha ja neile rakenduse leidmine on nii inimlikult kui ka majanduslikult väga tähtis. Samal ajal tuleb öelda, et kriis ja kasvanud tööpuudus on põhjustatud nii riigisisestest kui ka ülemaailmsetest põhjustest. Isegi kui Eestis oleks aetud ideaalset majanduspoliitikat, ka siis oleks ülemaailmne kriis põhjustanud tööpuuduse olulise kasvu. Meile parim teadaolev majandamissüsteem on tsükliline ning tööpuuduse kasv on periooditi paratamatu. Ning kui Eesti oleks ainus asustatud paik maailmas, ka siis oleks meie majandus tsükliline, sisuliselt samadest üldpõhjustest lähtuvalt mis ülemaailmselt. Selle arutluse iva seisneb selles, et enam ei saa töötule ette heita tema tegematajätmisi. Majandusaktiivsuse muutumine on ühe konkreetse inimese jaoks väga võimas vastane. Samal ajal on väga õige, et valitsus innustab inimesi tegutsema, mitte aga piirduma eestkoste ja kaitse ootamisega kelleltki teiselt.

Lisaks parem- ja vasakpoolsuse lahterdamisele võiks siinkohal rääkida „valgetest” ja teistest jõududest. „Valgete” äratundmiseks on esimene tunnus suhtumine korruptsiooni. Enamasti „valgetel” endil seda probleemi ei ole. Aga kui juhtub, siis tehakse kiiresti ja otsustavalt vahe sisse patustanud inimese ja erakonna vahel. Teise tunnuse, jätkusuutliku arengu eelistamine populismile, äratundmine on keerulisem. Pole just raske lubada valijatele palju ilusaid asju – aga kas neid lubadusi tegelikult ka täita suudetakse? Ja kui ka tehakse teoks, siis mille või kelle arvel? Keskerakond lubas 2007. aasta riigikogu valimistel tõsta palga 20 000 kroonini. Õnneks jäi see neil teoks tegemata, kuid Ungari sotsialistidel läks korda. Tagajärg? Nüüd asub Ungari raskustes riikide edetabelis üsna lähedal Lätile ja Islandile. Tavalisel valijal on enamasti keeruline hinnata lubatu teostatavust ja nii jäävad populistid tihti karistuseta. Vastureaktsioonina arvatakse mõnikord, et hea poliitika ei tohigi lubada midagi sellist, mis rahvale meeldib. Et mis tahes inimeste elujärge parandav poliitikute samm ongi juba populism. Tegelikult muutub see populismiks alles siis, kui heategu on põhjustanud tegematajätmisi mõnes teises valdkonnas.

Empaatia ei välista tõhusust

Parempoolsed erakonnad jätavad endast tihti mulje kui külmadest ja inimvaenulikest tehnokraatidest. Siiski pole jätkusuutlik poliitika ja empaatiline suhtumine inimestesse üksteist välistavad nähtused. Populistide trumbiks ongi hooliva hoiaku demonstreerimine.

Rahvaliidu arusaam majandusest on tihti algklasside tasemel (erandiks Aivar Sõerd), kuid inimlik vaatenurk üksikinimese probleemidele on neid seni vee peal hoidnud.

Taktikageenius Savisaare tagatuba tegi mõnede halgude ja paari kartulikotiga väga näitlikult selgeks oma hooliva suhtumise inimestesse. Meie juristist sotsiaalminister on lasknud mööda hulgaliselt võimalusi oma hoolivust demonstreerida, ehk suudavad nüüd paremerakonnad lõpuks loobuda ikka ja jälle sama reha otsa astumisest.