Kas keeleseadus karistab või kaitseb?

Uus kee­le­sea­du­se eelnõu nõuab nor­mipä­rast kee­le­ka­su­tust, se­da kas või 200 trah­viühi­ku toel.

Kui kau­ge­le kee­le kait­sel min­na oleks mõist­lik, aru­ta­vad kir­ja­nik ja kee­leuu­ri­ja Jaan Kap­lins­ki ning ha­ri­dus­mi­nis­tee­riu­mi kee­leo­sa­kon­na juht Jaak Vil­ler.

•• Miks Eestil on üldse vaja keeleseadust?

Jaan Kaplinski: Ees­ti on ik­ka­gi riik ja riik tä­hen­dab bürok­raa­tiat – ma ei mõtle se­da hal­vas mõttes. On va­ja pal­ju amet­lik­ke do­ku­men­te ja do­ku­men­ti­des peab keel ole­ma üsna täp­selt pai­ka pan­dud. Ning tei­si­ti se­da te­ha ei saa kui sea­du­se­ga. Rii­gi­ko­gus hak­kas mul mõni tekst vä­ga vas­tu. Näi­teks, mi­na ütlen, pa­ne­me „jä­rel­val­ve”. Ütle­vad, ei saa, peab ole­ma „jä­re­le­val­ve”. See on ru­mal, aga sea­dus on sea­dus. See on amet­lik sõna. Kui aga asi puu­du­tab ava­lik­ku sõna, siis siin on mul vä­ga suu­red kaht­lu­sed. Prae­gu­ses kee­le­sea­du­se eelnõus oli öel­dud, et pres­sis, ava­li­ku sõna pu­hul peab keel vas­ta­ma nor­mi­le. Aga ko­he oli eelnõus ka möön­dus, et kuns­ti­li­ses teks­tis po­le see soo­vi­tav. Kui ma kir­ju­tan aja­leh­te es­seed, siis kas see on kuns­ti­li­ne tekst?

•• Keeleseadus peaks siis kehtima vaid ametliku asjaajamise kohta?  

Kaplinski: Ma ar­van küll, jah.

Miks meil on vaja uut seadust?

Jaak Viller: Eelkõne­le­ja, na­gu ma aru saan, ei vaid­lus­ta se­da tee­si, et ees­ti keel vää­riks kait­set. Ja kui ta vää­riks kait­set, siis on küsi­mus, kas ta on ohus­ta­tud. Keh­tiv kee­le­sea­dus vii­tab ve­ne kee­le ohu­le. Mi­nu mee­lest se­da foo­kust võiks na­tu­ke muu­ta, näi­teks ing­lis­kee­les­tu­mi­se suu­nas, mi­da tä­na­va­pil­dis on vä­ga pal­ju nä­ha. Kee­le­ka­su­tus on muu­tu­nud va­ba­maks, aga ka lo­ha­ka­maks. Ees­ti kee­le aren­da­mi­se st­ra­tee­gia vii­ma­ne sei­re teeb et­te­pa­ne­ku ar­ves­ta­da uue kee­le­sea­du­se väl­jatöö­ta­mi­sel ees­ti kee­le nõuko­gu et­te­pa­ne­ku­te­ga, seal­hul­gas va­ja­du­se­ga ta­ga­da aja­kir­jan­dus­kee­le vas­ta­vus kir­ja­kee­le nor­mi­de­le. Kui me le­pi­me kok­ku, et ees­ti keel vää­rib kait­set, siis se­da saab te­ha ai­nult sea­du­se­ga.

•• Kas keelt väänavale ajakirjanikule tuleks ka trahv väänata?

Viller: See on lii­ga konk­reet­ne tõlgen­dus, mi­da me sea­du­se se­le­tus­kir­ja­s… aga jah, se­da ra­ken­dussä­tet me ei ta­haks ra­ken­da­da.

Kaplinski: Siin mi­da­gi ei kla­pi. Nor­mi­le mit­te­vas­ta­va kee­le­ka­su­tu­se eest oli eelnõus et­te näh­tud trahv, mis on peaae­gu sa­ma suu­rusjär­ku kui liik­lu­soht­li­ku olu­kor­ra te­ki­ta­mi­ne.

•• Kui suur see siis on?

Viller: Ees­ti kee­le ka­su­ta­mi­se nõude või kir­ja­kee­le nor­mi nõue­te rik­ku­mi­se eest aja­kir­jan­dusväl­jaan­ne­tes, ava­li­kul sil­dil, vii­dal, kuu­lu­tu­sel, tea­daan­des, rek­laa­mis või vee­bi­le­hel müüda­va kau­ba või pa­ku­ta­va tee­nu­se koh­ta on ku­ni 200 trah­viühi­kut.

•• Mis selle seaduse juures kriitilised vaidluspunktid on?

Viller: Esi­teks, aja­kir­jan­dus­keel ja sel­le ümber toi­muv.

•• Selle trahvimine?

Viller: Kui kõne­le­me sea­du­se sankt­sioo­ni­dest, siis es­malt te­hak­se et­te­kir­ju­tus, mis on ai­nult tä­he­le­pa­nu juh­ti­mi­ne. Järg­mi­ne on hoia­tus. Ja al­les kol­mas võima­lik samm kor­du­va­te rik­ku­mis­te pu­hul on trahv.

•• Ja veel kriitilisi teemasid?

Viller: Tei­ne krii­ti­li­ne tee­ma on ees­ti kee­le piir­kond­li­ke eri­ku­ju­de tee­ma. Kol­mas vaid­lus­punkt on, mis on amet­lik ja mis ava­lik kee­le­ka­su­tus. Nel­jas aga ees­ti kee­le ka­su­ta­mi­ne äri­ni­me­des ja lii­gi­ni­me­des.

•• Mil määral on see kriitika keeleseaduse uue eelnõu osas õigustatud?

Kaplinski: Ees­ti kee­le nor­mi­mi­ne ja aren­da­mi­ne on mi­nu mee­lest läi­nud mõnevõrra va­let teed. Sel­lel on omad aja­loo­li­sed juu­red. Näi­teks ini­me­ne, ke­da me aus­ta­me ning mõnes as­jas ka se­da aus­tust vää­rib – aga tae­va pä­rast, mit­te kee­le­tead­la­se­na, on Jo­han­nes Aa­vik. Te­ma väi­de, et kõne­keel peab orien­tee­ru­ma kir­ja­kee­le­le, on kee­le­tea­du­se sei­su­ko­halt ja­bur.

•• Miks jabur?

Kaplinski: Keel – mõtle­me sel­le­le sõna­le. Ta on meil ju suus. Kõne­keel on – 100 000–150 000 aas­tat va­na. Kir­ja­keel on sel­lest 20 kor­da lühe­ma eluea­ga. Mi­nu üks lem­mi­kuid kee­le­me­hi oli Kaa­rel Leet­berg. Ja ta­hak­sin tsi­tee­ri­da Leet­ber­gi ühte mõtet: „Keel on na­gu ärarä­du­tud kas­si­poeg. Kõige pa­rem asi on ta mõneks ajaks ra­hu­le jät­ta.” Hää küll, uu­te­le as­ja­de­le on tar­vis ni­me­sid. Kom­puu­ter, raal, ar­vu­ti. Aga kui me va­nu as­ju ko­gu aeg ümber ni­me­ta­me, „nõu and­mi­se” ase­mel ka­su­ta­me mil­le­gipä­rast „nõus­ta­mi­ne” –, siis mi­nu jaoks on see halb tee. Peaae­gu ai­nu­ke asi, mi­da me oma esi­va­ne­ma­telt pea­le gee­ni­de ole­me saa­nud, on keel. Me ei peaks se­da moe pä­rast muut­ma, vaid tões­ti äär­mi­se va­ja­du­se kor­ral. Mi­nu arust on liia­le min­dud ka mor­fo­loo­gia ja sõnatä­hen­dus­te nor­mi­mi­se­ga. Koo­liõpe­ta­jad ta­ha­vad, et me teek­si­me va­het, kus ka­su­ta­da „pea­le”, kus „pä­ras­t”, kus „jär­gi”, kus „jä­re­l”. Mi­nu arust se­da ei to­hiks te­ha. Sel­le pä­rast, et keel on üks suur ime. Ka kõige kee­ru­li­se­ma­te kee­lte pu­hul, mil­le hul­ka kuu­lub ehk ees­ti keel, un­ga­ri keel – laps õpib sel­le kee­le ära täie­li­kult, ta tun­neb sel­le gram­ma­ti­kat peen­sus­te­ni.

Mu oma lap­se­laps os­kab se­le­ta­da vä­lis­maa­la­se­le, kus öel­dak­se „so­li­n” ja kus „so­ri­n”, kus „si­ri­n” ja kus „su­ri­n”. Laps ei tea mi­da­gi gram­ma­ti­kast, ta ei tea, mis on kää­ne või pöö­re. Keel on au­to­maat­ne asi, mis õpi­tak­se ära nii, na­gu õpi­tak­se käi­ma ja jooks­ma. Ja sek­ku­mi­ne kee­le au­to­maat­ses­se, täius­lik­ku toi­mi­mis­se on vä­ga ris­kant­ne. Kõik mi­nu­ga sa­mal ajal õppi­nud tut­ta­vad kur­da­vad, et ne­mad ko­mis­ta­vad, kui nad ka­su­ta­vad sõna „õie­ti” või „õiges­ti”, „jär­gi” või „jä­re­l”, sest neid on õpe­ta­tud, et üks on õige ja tei­ne va­le. Siin peab keel ise leid­ma tee. Oma elua­jal olen ma jäl­gi­nud, kui­das keel on are­ne­nud. Näi­teks ees­ti kee­les üks prob­leem on see, et pal­ju­de sõna­de kolm esi­mest kää­net – ni­me­tav, omas­tav ja osas­tav – on üks ja sa­ma. Pe­sa, pe­sa, pe­sa ja isa, isa, isa. Nüüd, ae­gamöö­da hak­kab aga osas­ta­vas­se kään­des­se tu­le­ma t-lõpp. Üks mu hea kol­leeg pa­han­das, et miks rii­gi­ko­gus ini­me­sed rää­gi­vad se­da „eelnõud”. Aga see on loo­mu­lik kee­le areng. Meil ar­mas­ta­tak­se rää­ki­da ema­kee­le õpe­ta­mi­sest koo­lis, aga mi­nu ar­va­tes ema­keelt koo­lis õpe­ta­da ei saa.

•• Emakeelt õpetada ei saa, mõtlete? Kaotame tunnid ära?

Kaplinski: Ei! Ema­keelt õpe­ta­tak­se lii­ga pal­ju na­gu min­git võõrkeelt, mi­da peab min­gi­te nor­mi­de jär­gi os­ka­ma. Põhjus, miks väl­jen­du­sos­kust jääb puu­du, on see, et keel on üle nor­mi­tud ja kee­leõpe­tu­ses rõhu­tatak­se lii­ga pal­ju se­da, mis on õige ja mis va­le. Loo­mu­li­kult or­tog­raa­fias tu­leb kok­ku lep­pi­da, aga võiks ka ol­la va­rian­did. Olu­li­ne on õpe­ta­da, kui­das end ilu­sa­malt, hu­vi­ta­va­malt, loo­va­malt väl­jen­da­da. Se­da on hä­be­ma­tult vä­he. Kee­le üle­nor­mee­ri­mi­ne on vii­nud sel­le­ni, et ini­me­sed on kao­ta­nud kee­le­tun­de ning ei jul­ge ka­su­ta­da va­balt ja voo­la­valt ema­keelt.

•• Kas haridusministeerium kaitseb keelt tema enda loojate eest?

Viller: Se­da me pea­me küll tun­nis­ta­ma, et va­he­peal on nor­mid ka tun­du­valt ava­ra­maks muu­tu­nud. Kir­ja­kee­le norm oli sel­lel ajal, kui mi­na õppi­sin, täies­ti ka­te­goo­ri­li­ne, il­ma iga­su­gus­te va­rian­ti­de­ta. Tä­nap­äe­val on va­rian­te nii suu­re kui väi­ke­se al­gustä­he osas, sa­mu­ti kok­ku-lah­ku kir­ju­ta­mi­se osas ja mujalgi. Loo­mu­li­kult võik­si­me õpe­ta­da ilu­sa­mat ja poee­ti­li­se­mat keelt, sa­mal ajal on ka sel­ge, et kui meie mõõda­me rii­giek­sa­mi kir­jan­di põhjal kee­leos­kust, siis on sel­ge, et me norm­kee­lest ku­hu­gi ei pää­se. Pea­me ar­ves­ta­ma ka sel­le­ga, et klas­sis õpib ju neid­ki, kel­le­le see ema­keel po­le. Võima­lus on mui­du­gi avar­da­da kir­ja­kee­le nor­mi ka­te­goo­ri­li­sust.

•• Mida annab uus seadus meile filmide ja teiste teoste tõlke osas?

Viller: Pea­mi­ne taot­lus on see, et saa­dav tea­ve oleks võima­li­kult aru­saa­dav ja õigekirjavigadeta.

•• Filmifestivalidel pole ju kõigil filmidel tõlget juures.

Viller: Ka prae­gu­ses sea­du­ses on sees, et ava­li­kel üri­tus­tel peaks ole­ma ta­ga­tud tõlge. Rah­vus­va­he­lis­te kon­ve­rent­si­de pu­hul, ku­hu kut­su­tak­se spet­sia­lis­tid, siin ole­me tei­nud sel­geks, et see ei keh­ti.  Sel nä­da­lal ala­nud teat­ri­fes­ti­va­lil ei tõlgi­ta mi­nu tea­da lät­las­te kõiki tükke tiit­ri­te­ga.

•• Räägime ettevõtjate vastupanust. Kui keegi paneb kohale lounge nimeks, siis mida me tegema peaksime?

Kaplinski: Ra­ha võim ot­sus­tab siin vä­ga pal­ju. Ma ar­van, et see tont on pu­de­list väl­ja las­tud ja nüüd on vä­ga ras­ke mi­da­gi te­ha.

•• Plaza võiks ju olla maja või midagi muud sellist?

Viller: Ma ei tea, mi­da ta tä­hen­dab – kas väl­ja­kut või ma­ja või ma­ja si­se­hoo­vi­ga ava­li­kuks ka­su­tu­seks? Ees­ti vas­te tu­leb lii­gi­ni­me­na juur­de pan­na. Me ei rää­gi äri­ni­me muut­mi­sest, ta­ha­me liht­salt, et oleks juur­de pan­dud sel­gi­tav tekst, mis see on. Äri­ni­me­de ees­ti­keel­su­se nõude muu­tis sea­du­sand­ja ära 1996. aas­ta mais. Saa­vu­ta­si­me sel­le, et ing­lis­keel­sed ni­med hak­ka­sid vo­ha­ma. Lee­du­la­sed oma kee­le­sea­du­ses hoia­vad põhimõtet, et kõik äri­ni­med ja lii­gi­ni­med pea­vad ole­ma lee­du­keel­sed. Kui me lä­he­me Vil­niu­ses­se, siis sel­list ing­lis­keel­se­te ni­me­de rohkust me seal ei näe.

Siin läheb vastupanu ägedaks.

Viller: Jah, ju­ba prae­gu on kau­ban­dus-töös­tus­ko­da oma ar­va­mu­se mei­le saat­nud. Nad võit­le­vad sel­le vas­tu ka­te­goo­ri­li­selt ja rää­gi­vad, kui suu­red ku­lud sel­le­ga on seo­tud. Aga na­tu­ke on eri et­te­pa­ne­ku­te te­gi­jad ka ära unus­ta­nud, et kaks kol­man­dik­ku sel­le sea­du­se teks­tist pä­ri­neb va­nast sea­du­sest.