Sellele küsimusele vastamiseks peab alustama probleemi mõtestamisest. Sõna “keskkonnaprobleem” võib mõista kaheti. Sageli mõistetakse seda kui keskkonnas valitsevat probleemi. Probleem oleks justkui millelgi mida me nimetame keskkonnaks. Tegelikult ei ole keskkonnal probleeme. Selleks, et kellelgi või millelgi saaks probleeme olla, peaks tal olema taju, võime mõista, et tal on probleem. Keskkonnal seda ei ole. Keskkond on kompleksne, pidevas muutuses olev süsteem. Viimase 12000 aasta jooksul on inimene hakanud üha intensiivsemalt keskkonna tingimuste kujunemist mõjutama ja meid ümbritsev on sellele vastavalt reageerinud.

On alanud uus massiline liikide väljasuremine, üha ulatuslikumaid mõõtmeid võtab elupaikade hävimine, ilmselt on inimene andnud panuse kliima muutustesse jne. Globaalses ruumilises ja geoloogilises ajaskaalas pole need probleemid looduse jaoks. Atmosfääri temperatuur on pidevas muutuses, kasvuhoonegaaside kontsentratsioon on Maa ajaloo vältel olnud tunduvalt kõrgem ja ka madalam. Ka 99.99% Maal iial elanud liikidest on välja surnud, kuna nad pole kohanenud pidevalt muutuvate keskkonnatingimustega. Kuid sellegi poolest on elu Maal säilinud ja edasi arenenud. Seega keskkonnal ei ole probleeme. Inimestel on probleem. Selliselt tulebki terminit “keskkonnaprobleem” mõista.

Inimkonnal on probleem muutvas keskkonnas toimetulekuks. Ajaloost teame mitmete kõrgkultuuride väga kiiret hävingut. Need ühiskonnad ja nende kultuur põhines stabiilsetel keskkonnatingimustel, kuid ei suutnud toime tulla muutuvas kliimas. Selle aasta 11. märtsil toimus Jaapani ranniku lähedal intensiivne lühiajaline häiringuline keskkonnamuutus mida me tunneme mõistetena maavärin ja tsunami. Paleoökoloogilised ja arheoloogilised uuringud ning ajalooürikud näitavad, et see polnud esmakordne sellise ulatusega sündmus. Looduskeskkond kohaneb taoliste muutustega kiiresti. Ometi nimetatakse seda sündmust looduskatastroofiks, kuigi looduse jaoks pole toimunud midagi katastroofilist. Inimene on ignoreerinud tõsiasja, et selles piirkonnas maa aegajalt väriseb ning see toob sageli endaga kaasa tsunami. Inimene on rajanud taristu sellele territooriumile, loodust ei ole mõtet selles süüdistada.

Meil ei ole võimalik võidelda kliimamuutustega, nagu meil pole võimalik ära hoida orkaanide, tsunamide, ja maavärinate teket. Meil pole selleks oskusi ja õnneks ka mitte piisavalt energiat. Ajalugu on näidanud, et igasugused looduslike protsessidega manipuleerimise katsed toovad endaga kaasa väga suured probleemid. Mõtleme Kesk-Aasia jõgede pööramisele.

Kui pole võimalik muuta ümbritsevat, siis tuleb muuta iseennast. Selleks, et iseennast muuta, tuleb muuta mõtteviisi. Paratamatult jõuame sellega tõdemuseni, et keskkonnaprobleemidele ei saa pakkuda lahendusi loodusteadlased üksinda. Loodusteadlased suudavad piisavalt täpselt modelleerida looduses toimuvat, et anda võimalike stsenaariumite kimp sellest mis tulevikus toimuda võib. Näiteks mõnede stsenaariumite kohaselt jätkub globaalne temperatuuri tõus ning see toob endaga kaasa maailmamere veetaseme tõusu. Selle tagajärjel muutuvad elamiskõlbmatuks või kõrge veetaseme perioodil tormi poolt kergesti haavatavaks väga ulatuslikud territooriumid ookeanide kallastel. Neil aladel elavad miljonid inimesed kes peavad kolima mujale. Milliseid tagajärgi see endaga kaasa toob, peavad mõtestama ja lahendusi pakkuma kolleegid sotsiaalias ja humanitaarias. Me peame tõdema, et üks liik maakeral tarbib ressursse viisil ja mahus mis ületab selgelt keskkonna taluvuse piirid.

Uute energiaallikate ja liikide kasutuselevõtt aitab lühiajaliselt toita ära küll üha kiiremini kasvava populatsiooni, kuid see toimub ikkagi ümbritseva keskkonna arvelt. Selline olukord ei saa kesta igavesti, kuna see ei vasta loodusseadustele. See ei ole looduse probleem, see on inimkonna probleem ja selle lahendamine peitub inimkonna käitumismustri muutuses.