Kas ta esindab seda arvukat rühma ristiusu impordi eelsest ajast, kus usuti igasugu nõidasid, nii et see usk kujunes tavaks ja elab Eestis edasi paremini kui kuskil mujal Euroopa piires? Või on ta see kodanik, kes ei oska enam midagi arvata, kui meie teises lumerohkes talves kuulutatakse kliima soojenemine tavatu kergusega lõpetatuks ja jääaeg avatuks?

Mõnele edevale mehele,  nagu ühe tähtsa ministeeriumi asekantslerile või ühe tähtsa päevalehe reporterile, aitab ainult ühest pilgust aknast välja, et kogu kliima muutumine ja kliima kõikumine päevakorrast maha võtta. Ometi pole kliimaga niisama vilets lugu nagu tavakodanikuga, et seda defineerida ei osataks. Ja seda ongi defineeritud, näiteks ka igas eestikeelses entsüklopeedias, samuti  Vikipeedias.

Sõna, mis on kliima tähenduse puhul oluline, kõlab „pikaajaline”, mida pilk aknast välja kindlasti ei ole. Teisiti öeldes näeme me aknast heal juhul ilma, aga kliima kirjeldamiseks peame heitma pilgu kraadiklaasile kaheksa korda ööpäevas ja nii vähemalt 30 aastat jutti, mis korrutamistehtega annab 87 660 temperatuurinäitu. Kes soovib, korrutagu edasi, võttes arvesse ka õhurõhu, tuule, sademed jne. Tunnistan, et üritasin ära lugeda, mitmendat korda ma kliima tähendust must valgel seletan, aga jäin jänni. Vastus võiks olla, et kümneid kordi, aga edu on vist pisike, kui ta ikka ilmaga segi läheb.

Sooja mere efekt

Selle talve esimest poolt ei tee huvitavaks mitte niivõrd kadri-päeva aegne tuisk ja teised tuisud tema järel, sest selliseid leiab vanadest aegadest küll. Huvitav oli esimese tuisu puhul sooja mere efekt, mis puistas paksult lund suhteliselt kitsas ranniku-vööndis, umbes 20 kilomeetrit sisemaa poole. See on sama kaugus, mis kehtib meie Läänemere puhul ka suvel kohaliku tuule, merebriisi maksimaalses ulatuse puhul sisemaale ja mida mõnikord toob nähtavale ilus rünkpilvede rida.

Eesti kliimas on tuntud sademete suurenemine ranniku-vööndis sügiskuudel (septembris, oktoobris), kui peamiselt sajab vihma. Lume võlu seisneb muu hulgas ka selles, et tema hulka saab paremini silmaga hinnata kui käest ära jooksvat vett. Selle mesoskaala protsessi teeb aga huvitavamaks tõsiasi, et makroskaalas usutakse umbes samuti algavat ka jääajad. See tähendab, et soe meri toodab ohtralt sademeid lumena, mis põhjalas ei sulagi suvega ära.

See kaalutlus oligi kesksel kohal nende teadlaste jutus, kes nägid Euroopa tänavuse lumerohkuse põhjust Põhja-Jäämere  soojenemises. Kas siin saab aimata nüüd kohe jääaja saabumist, on vägagi küsitav.

Pool sajandit tagasi, kui oli veel moes rääkida plaanikindlast looduse ümberkujundamisest, oli valmistatud ka üks Arktika jää ärasulatamise projekt, mis oleks toonud õitsengu Põhja-mereteele. Selleks oleks tulnud külvata jääle tahma ja suurema töö oleks päike ise ära teinud. Projekt jäi teostamata – ja mitte tahma puuduse pärast. Kogemustest on lihtsalt õpitud, et kaugeltki kõiki suurte sekkumiste tagajärgi ei suudeta ette näha.

Siit tuleneb ka õpetuseiva tava- ja teistele kodanikele. Ilmaennustamine on edenenud viimastel kümnenditel nii heaks, et enamasti täidab meie ootusi üle maakera. Sellest hoolimata, et atmosfääri protsesside füüsika on ilma ja kliima ennustamisel sama, ei õnnestu aga kliima ennustamine sugugi sama hästi kui ilma ennustamine. Süüdi on seesama pikaajalisus, mis või-mendab mudelites arvuliste väärtuste vigu.  Ilmaennustus piirdub viie-kuue päevaga ja seda korrigeeritakse veel üks päev enne uute andmete najal.

Kliima ennustamine peab haarama vähemalt kolme- või viitkümmend aastat ega sisalda detaile nagu ühe või teise aasta lumesajud. Soojenemine, millele oleme kaasa elanud viimased kolmkümmend aastat, ei ole lineaarne ehk niisugune, et igal aastal tuleks juurde kindel ports soojust, vaid kõikumine on kliimale looduslikult omane. Mille üle paar viimast aastakümmet teaduslikud vaidlused käivad, see on inimkonna panus, mis väljendub pikalainelise kiirguse „ekraniseerimises” süsihappegaasi (ja muude kasvuhoonegaaside) kaudu, mis omakorda pärineb fossiilsetest kütustest. Seda, et õhutemperatuuri tõus on põhjapoolsetel laiustel kiirem kui lõunas, on seniste mõõtmistega tõendatud ja õigesti ennustatud, kuid ei tähenda veel, et see niimoodi aina jätkuks.

On ka võimalik, et seni täpselt määramata looduslikud faktorid põhjustavad jahenemise, mis ületab inimkonna energeetikast tuleneva panuse. Ühe-sõnaga, kliima on tagantjärele tarkuse teadus ja tema ennustamine alles lähemal nõidumisele  kui teadusele.