Pahatihti kiputakse ohtudele ja nende tagajärgedele mõtlema alles siis, kui häda on juba käes ja õnnetus juhtunud. Laste heaolu puhul peame aga rääkima eelkõige ennetustööst. Mõtleme veelgi laiemalt: väikese ja vananeva rahvastikuga riigina ei saa Eesti lubada endale ainult probleemide tagajärgedega tegelemist. Peame inimeste turvalisuse, heaolu ja tervise seisukohalt võimalikult palju panustama probleemide ennetusse – see on inimest hoidvam ja jätkusuutlikum mõtteviis.