Kas kristlane võib olla gei?
On neid, kelle arvates on homoseksuaalsus patt. Kuid mis on patt? Patt on kõik see, mis lahutab meid Jumalast ja mille puhul me kahjustame tõsiselt iseend või kaasinimest. Kui me räägime kahe täiskasvanud inimese soovist teineteist armastada, siis enda ja kaasinimese kahjustamine on pigem selle armastuse ära keelamine, mis võib viia tõsiste vaimsete ja füüsiliste probleemideni. Homoseksuaalsus ei ole valikuvabaduse ja patu, vaid meie olemuse ning tunnete küsimus, mille juures tuleb inimesel õppida iseend kui Jumala loodut armastama.
Levinud vastuargument samasooliste suhetele ja abieludele on ka see, et need „ei kanna elu edasi”. Kuid samamoodi ei kanna elu edasi abielupaarid, kes pole enam viljakas eas – kuid seetõttu ei tule ju kellelgi pähe takistada eakate inimeste kooselu. Ja veelgi kaugemale minnes võiks küsida – kas viljakusprobleemidega noored tohivad olla abielus?
Eesti lähinaabritest on jõudnud homoseksuaalsuse täieliku aktsepteerimiseni Rootsi kirik. Mullu sai sealne kirik õiguse laulatada homoseksuaalseid paare ja ametisse pühitseti ka esimene avalikult homoseksuaalne naispiiskop, Eva Brunne.
Eesti kirik on aga Põhjamaadest väga kaugel. Üldjoontes ongi Põhjamaade, Kesk- ja Lääne-Euroopa protestantlikud kirikud sallivamad, Ida-Euroopa kirikud konservatiivsemad. Kui lugeda värsket Saar Polli religiooniuuringut „Usust meie elus”, siis suhtumine homoseksuaalsusse ei ole eestlaste jaoks usu küsimus. Tervikuna näitab see uurimus, et inimesed ei taha lubada tundmatuid nähtusi, tolereerivad aga moraali piiril kõikuvaid levinud nähtusi nagu abielurikkumine. Konverentsil „Erinevus rikastab” esinenud Läti teoloog Juris Calitis tõdes, et palju sagedamini kui usulistel põhjustel otsustavad kirikujuhid homoseksuaalsust mitte aktsepteerida poliitilistel põhjustel – soovist ja vajadusest olla vastuvõetavad konservatiivsele kogukonnale, traditsiooni jõu tõttu, institutsioonide inertsi ja poliitiliste pingete tõttu.
Üheks kinnituseks Eesti kiriku konservatiivsusest on reaktsioon, mis järgnes Eesti geikristlaste kogu asutamisele. Luterliku kiriku juhid tõlgendasid seda rünnakuna kiriku ja selle õpetuse vastu.
Kas geikristlaste kogu on tõesti kättemaks kirikule, vandenõu kiriku nõrgestamiseks või on selle taga lihtsalt tähelepanuvajadus? Ei seda ega teist. Geikristlaste kogu on homoseksuaalseid kristlasi liitev kiriklikult ja poliitiliselt sõltumatu mittetulunduslik ühendus. Meie eesmärk on seksuaalvähemustele võrdse kohtlemise taotlemine ja võrdsete võimaluste tagamine ühiskonnas ning usulistes ühendustes. Tahame toetada usulist ja isiksuslikku kasvamist ning vaimset ja kehalist tervenemist.
Need taotlused ei vastandu kuidagi kiriku rollile ühiskonnas. Me tahame olla toeks geikristlastele, kes samuti armastavad Jumalat ja vajavad Tema armu – mitte piirata seda väljavalitutele.
Ühiskonnas on levinud arvamus, et kristlased on seksuaalvähemuste õiguste kõige ägedamad vastased. See ei ole tõsi. Nii võib öelda küll praeguse kiriku juhtkonna kohta, kuid see ei kehti kõigi inimeste kohta kirikus. Kiriku juhtkond ei ole veel kiriku arvamus, sest kirikuliikmete, ammugi mitte seksuaalvähemustesse kuuluvate kristlaste ega antud ala ekspertidega ei ole nõu peetud. Kirikujuhtidelt aga otsivad toetust poliitilised jõud ja siin võib mõne inimese või rühma meelsus mõjutada kogu rahva elu. Selle tagajärgi tundsime hiljuti, kui peatati partnerlusseaduse käsitlemine. See oli meile tõsine hoiatus ja üleskutse avalikult oma arvamust välja öelda.
Piiblit tuleb tõlgendada
Jah, Piiblis leidub kohti, mis keelavad homoseksuaalsed suhted. Kuid tänapäeva luterlik teoloogia aktsepteerib ajaloolist lähenemisviisi Piiblile: pühakirjas on Jumala ilmutuse kõrval ka inimlik aspekt, mis ei hõlma üksnes Piibli sõnastust, vaid ka omaaegse ühiskonna taustal mõistetavaid käitumisnorme ja muistset maailmapilti, mis muu hulgas tähendas ka orjapidamise aktsepteerimist ja naise allutatust mehele. Kuid sellest ei tulene, et tänapäeva kristlane peaks pidama orjapidamist ja patriarhaalset peremudelit jumalikeks normideks.
Tänapäeva Euroopa luterliku teoloogia peavoolu kannab arusaam, et Jumala ilmutus Piiblis on meile vahendatud muistse maailmapildi kaudu. Piibli tekst ei esita ainult Jumala sõna, vaid ka muistset elu- ja maailmatunnetust. Usuteadlaste ülesanne on välja uurida, mida ilmutus tähendas tollastes oludes, ja rakendada seda, muutmata selle tähendust, oma kaasaegsete olustikus. Iga põlvkond peab tõlkima uuesti Piibli endale arusaadavasse keelde. Uuesti tõlkides me ei muuda Piiblit, vaid teeme selle mõistetavaks, seega ka tähendusrikkaks, tänapäeva inimestele. Nii nagu tõlkimisel ei muutu Piibel, vaid selle keel, nii ei muutu ka ilmutus, vaid selle kontekst.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku konsistoorium tagandas autori vaimuliku ametist pärast seda, kui ta oli asutanud geikristlaste kogu.
Varem samal teemal:
Toivo Tänavsuu: Aga kui minu tütar armub sõbrannasse? 11.10
