Kas laps peab lipukesi sööma?

Vahel on kah­ju, et jalgpall on nii suur mäng. Kõi­­­kide spor­diala­de ku­nin­gas ja nii paljude südamete ainuvalitseja.

Sest seal, kus valitseb nii suur armastus, on ka nutikad peanupud, kes oskavad sellest armastusest palju kasu lõigata. Ja kunagi varem po­le ma seda tajunud nii teravalt kui tänavuse jalgpalli MM-i puhul.

Mul on kümmekond sõpra-tuttavat, kellel on MM-i piletid, kuid kes ei saa ega taha neid kasutada. Küsimus pole ju üksnes selles, et Lõuna-Aafrika on nii kaugel ja erinevalt näiteks Saksamaa MM-ist neli aastat tagasi ei lähe sa sinna seljakoti ega pöidlaküüdiga. Aga kui ühe hotelliöö eest tuleb ära maksta neljandik kuupalgast, siis... nojah, tekib õigustatud küsimus, kas armastus on seda väärt.

Kuid see selleks. Tõsi on see, et Mustal Mandril pole ju varem MM-i toimunud ning on õiglane, et aafriklased – kes vaevalt võivad endale finaalturniirile sõitmist lubada – saavad ka vutipeost maitse suhu. Kuid nüüd jõuame selleni, mis tegelikult loeb: kas nende jaoks on MM-il imetabane siiruviiruline mekk?

Lugesin ühest Briti lehest südantlõhestavalt kurba lugu ühest lõuna-aafriklannast, kellel on oma müügiputka Johannesburgi imekauni Soccer City staadioni kõrval. Tal on seitse last, keda ta on lootnud vähemalt mõnda aega ära elatada suvisest teenistusest, mis tal õnnestub MM-i ajal saada kana ja kartulipudru müügist. Korraldajad nii ei arva: toidumüüjad tuleb staadioni ümbert minema ajada, et kaitsta sponsorite McDonald’si, Budweiseri ja Coca-Cola huve. Lipukesi on lubatud müüa. „Kas laps peab lipukesi sööma?” küsib ema.

Söögiks vaid kiirtoit

Seda suurkorporatsioonide hu­vide kaitsmist olen tunda saanud Ateena olümpial. Sealgi kaitsti McDonald’sit nii innukalt, et muud toitu oli staadioni ümbrusest pea võimatu leida. Tulin kolmenädalaselt olümpialt nälginuna tagasi, sest kuigi ma ei ole hamburgerite vaenlane, tahaksin kolme nädala jooksul ka midagi muud hamba alla saada. Kuulsat Kreeka salatit sõin ma tookord täpselt kahel korral. Vanalinna tavernis.

Kus on suur ar­mastus, seal on suured huvid ja sinna liigub suur raha. Jalgpall kui rahva mäng, suur sport, pa­rim meelelahutus. Aga vutt tähendab ka suurt äri, roppu raha ja meeletut tu­run­dust. Tasakaal spordi ja äri vahel hakkab aga paigast nihku­ma ning on kurb vaadata, kuidas lihtsad inimesed sellele jalgu jäävad.

Mulle hakkab vastu igasugune elitaarsus. Kahjuks on jalgpall aina enam elitaarne mäng. On hea, et MM toimub seekord Aafrikas, aga oleks veel parem, kui Aafrika võidaks sellest rohkem kui FIFA rahulolevate bosside armee. Eilne Guardian kirjutab, et maailma vutiliit pistab tasku 2,2 miljardit naela mee­-

dia-, turundus- ja sponsoritulu (pole ka ime, et neid tuleb siis kaitsta!), samal ajal kui korraldajamaa teenib piletitulu ja võimaluse olla kuu aega maailma tähelepanu keskpunktis.Kas see on piisav ühele arenevale riigile, kus 50 protsenti elanikkonnast elab vaesuses?

Sellised kurvad mõtted piinavad mind kümme päeva enne jalgpalli MM-i. Siiski – järgmisel reedel lüüakse pall veerema ja ehk loeb siis vähemalt kuu aja vältel ainult kuningas jalgpall ise.