Kas maailm on metakriisi lävel?
Põhjuseks on maailma majandussüsteemi aegumine. Seda võimendab üleilmastumine ja vabakaubandusliku maailmaturu teke. Aastasadu on maailma majandus sõltunud tarbimise kasvust. Praegusest surutisest ülesaamiseks oodatakse taas tarbimise elavnemise märke. Lähikümnendiks võib sellest isegi abi saada, kuid mitmed märgid näitavad selle jõuetust kaugemas tulevikus.
1972. aastal raputas maailma Rooma klubi aruanne, mis pärines Dennis Meadowsi sulest ja kandis pealkirja „Kasvu piirid”. Selle sõnum osutus külma sõja tingimustes väga lihtsaks. Kumbagi vastandlikku unelmat, kommunistlikku ega kapitalistlikku, pole kogu inimkonna jaoks või-malik saavutada. Lihtsalt ei jätku loodusressursse. Heaolu saab osaks vaid osale inimkonnast.
Maailmamajanduse senine areng on neid järeldusi vaid kinnitanud. Riikide arengutaseme erinevus suureneb. Ühiskonnad kärisevad sotsiaalselt ja majanduslikult. Olgu siinkohal nenditud, et jutt ei ole Eestist või näiteks Türgist, vaid vaatluse all on inimkonna seisund tervikuna.
Nagu öeldud, veab maailma majandust tarbimise kasv. Vedajaks on Põhja-Ameerika, Euroopa ja natuke Aasiat. Paraku hakkab hobu väsima. Aastasadu tur-gutas majandust rahvastiku kiire kasv, mis suurendas siseturu mahtu. Arenenud riikide rahvastiku kasvu pidurdumine muutus arengutõkkeks. See andis algul arengueelise USA-le, kus põhja-osariigid aastail 1861–1865 juba varakult kaitsesid verises kodu-sõjas riigi siseturgu killustumise vastu. Tegemist oli ohvriterohkeima sõjaga USA ajaloos. Tapeti rohkem ameeriklasi kui hilisemates maailmasõdades kokku.
Euroopa jäi turu ühendamisega hiljaks. Enne läbiti kaks ohvriterohket maailmasõda, kui asuti EL-i näol ühtsel siseturul tarbijate arvu kasvatama. Kaubad, tööjõud ja kapital pandi vabalt liikuma nagu USA-s. Kuid tarbimisvedur väsib…
Kaht praadi lõunaks süüa ei jaksa, kolme autoga korraga ei sõida, nelja ülikonda selga ei pane. Suurte purustustega sõdu ja loodusõnnetusi pole ammu olnud. Rahvastik ei kasva. Vana maailm on valmis saanud. Eluks vajalikud asjad on inimestel üldiselt olemas. EL püüab majandust elavdada oma uute Ida-Euroopa liikmesmaade jõukuse turgutamisega, ühtlasi kasvatades sellega tarbimisvõimet. Kui muu ei aita, siis pakub vaesematele maadele odavat laenu asjade ostmiseks. Nimetatud suund veab ehk paarkümmend aastat.
Maailma majandus tervikuna on saanud tarbimiseks abiväge juurde Hiinast ja Indiast. 200–300 miljonit tublit tarbijat ehk sealt lähematel aastaküm-netel veel tuleb. Paraku näib sellelgi lõpp paistvat. Hiina järjekindlad marksistid viivad ellu leninlikku nepipoliitikat, kus jõukuse kasvust saab osa vaid 20–25% rahvastikust. Erinevalt Nõukogude Venemaast on Hiina nepp territoriaalne ehk teatud piirkondade eriõigus. Hiina võim piirab üha enam vaeste-Hiina (kommunistliku, „kolmanda Hiina” jne) elanike ligipääsu nepist paisunud õitsengupiirkondadele.
Tarbitakse ka öösel
Kui asjad on olemas, saab käsile võtta igapäevase tarbimise. Ohjeldamatult, otseselt või kaudselt reklaamitakse söömist. Kõikvõimalikud kokasaated ja toidu allahindluskampaaniad teenivad üht eesmärki. Toiduainete puhul maksab tarbija üha rohkem selle eest, tal on võimalus omandada väiksema tarbimisväärtusega kaupa. Inimkond tarbib üha rohkem piimatooteid, mitte täispiima. Maailmaturul pakutakse rohkesti lihatooteid, mitte liha. Küpsised kipuvad üha rohkem erinema vaid pelgalt värvika pakendi, kaalu ja säilitusainete poolest. Mõistagi on toodete mitmekesisus üks osa tarbimise kvaliteedist. Paraku võib sageli meenutada vana nalja Saksa okupatsiooni aegsest ersatstoidust, kus supp olevat sisaldanud üha vähem suppi, vorst vorsti, liha liha ja raha raha.
Kui asjade ja toidu puhul on piir ees, võetakse tarbimise laiendamiseks käsile tööväline aeg. Tüüpiline on meelelahutustööstus. Teleri või arvuti taga istumine on tarbimine. Huvitavamad ja põnevamad saated on tasahilju nihkunud õhtutundidele. Nii näpistatakse tarbimis-aega ka une arvelt. Ööklubide kultuur teenib sama eesmärki. Kes kannatab öisel uneajal tarbida, tuleb ringlusse tõmmata. Maailma majanduses on jõutud juba (ühe osa) õhu müügini. Rahvusvaheline äri süsihappegaasiga annab ringlusse lastud rahale täiendavat kaubakatet.
Tarbimise kängumine on tänase (eilse) majandusmudeli vaatepunktist kahtlemata õudusunenägu. Milline saab olema tuleviku majandusmudel, seda on raske öelda. Uus areneb alati kiiremini kriisi käigus. Üldfilosoofilises mõttes pole muretsemiseks põhjust. Inimkond kohaneb. Mõne rahvastikuprognoosi järgi on paarisaja aasta pärast maailmas ainult 2 miljardit inimest. Rahvastik vananeb ja see muudab inimkonna jätkusuutlikumaks kui tänapäeval.
Töövõimelise eluea pikenemine ja tänapäevase lääne hea-oluühiskonna pensionisüsteemi kadumine muudab ühiskonna tasakaalustatumaks. Tööks on üha vähem vaja füüsilist suutlikkust, raske töö teevad masinad ja robotid. Olulisemad on teadmised ja oskused. Elu jooksul talletatud vilumusi ja kogemusi kasutatakse paremini. Elukestev õpe tagab uuenduslikkuse. Töötatakse jõukohaselt elu lõpuni. Eakate puhul toimib jõukohase töö ja pensionikindlustuse kombinatsioon.
Naftaajastu lõpp ei tähenda häda, vaid parema uue algust. Kütusekriis toob kaasa energiamajanduse tarviliku uuendamise. Automootorile on naftasaadusi varsti liiga kallis kulutada. Uued tehnoloogiad on energiamajanduses juba praegu olemas, ainult nafta küllus ja odavus pole neid seni turule lasknud. Mageda vee puudus kasvab maailmas kiiresti. Kütuseaktsiisi kui mugava maksustamisviisi asemele astub mageda vee aktsiis. Juba praegu on avalikule sektorile kuuluvate vee-ettevõ-tete kasumil ilmsed maksu tunnused.
