Kas me sellist sammast tahtsime?

 (175)

Sel nädalal esitleti Vabadussõja võidusamba kavandi muudetud varianti — kuid vaidlused pole vaibunud

 Vabadussamba võidutöö on valitud ja parandusedki tehtud. Kuid vaidlused ei vaibu. Päevaleht korraldas väitluse kahe žüriiliikme – arhitektide liidu esimehe Ülar Margi ja riigikogulase Urmas Reinsalu vahel.

Võib juhtuda, et järgmise aasta sügisel seisab Tallinnas Vabaduse väljakul kaheksakorruselise maja kõrgune klaasist sammas, tipus Vabadusrist,  — Vabadussõja võidusammas. Kas võidutöö on õnnestunud?

•• Ülar Mark: Mina žüriiliikmena võidutöö poolt ei hääletanud. Ning ka muudetud versiooni nõrgad küljed on jäänud üldjoontes samaks. Jah, ta on parem kui algne versioon, aga üldine sisu on sama. Võistluselt oodanuks üldisemat vabadusele pühendatud monumenti, praegune lahendus on aga liialt kitsas, keskendudes üksnes Vabadussõjale.

Vabadussambast on saanud sõjasammas?

•• Mark: Jah. Kuid õigupoolest oligi segane, mida saada taheti. Võistlustingimused olid segaselt püstitatud: kas tahetakse sammast vabaduse eest sõdinutele või abstraheeritud vabaduse monumenti? Nii tekkis palju segadust.

•• Urmas Reinsalu: Mina olen võidutööga rahul. Selle üle, kas sammas peaks olema pühendatud Vabadussõjale või vabadusele kui filosoofilisele kategooriale, vaieldi aastaid riigikogu eelmises koosseisus. Tekkis koguni kaks konkureerivat eelnõu: üks oli vabaduse memoriaali eelnõu ning teine oli Vabadussõjas saavutatud sõjalise võidu samba eelnõu. Tundus, et mõneti läksid vaidlused tagasi aega, mil arutati, kas taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel või mitte.

Samal teemal:

Aastaid vaieldi selle üle, kas koormata Vabaduse väljakut sellise sambaga või mitte. Kuid ei saa öelda, et Vabadussõja võit ei vääri kõige tähtsamat ausammast riigi peaväljakul, sest Vabadussõda võrdubki Eesti Vabariigiga.

Sageli avaldatakse kartust, et kaheksakorruselise maja kõrgune klaasist sammas ristiga hakkab liialt domineerima…

•• Reinsalu: See, et sammas hakkab taustsüsteemis pilku püüdma, on minu jaoks pigem voorus. Võidutöö seostus oma mõtteselguselt kõige paremini Vabadussõja võidu edasiandmisega.

•• Mark: Ma ei välista, et mingi asi võiks nii kõrgena toimida – näiteks 30 meetri kõrgune peenike varras, mis õrnalt liigub… Teine asi on aga pea sama kõrge monument, mis on läbimõõdult jäme ning ristimotiiviga… See on ääretult tugev. Ja tänu sellele ta nii paljudele meeldiski, inimesed mõtlevad: “Sellest saan ma aru, see on lihtne.”

Kuidas muudab selline sammas linnaruumi tervikuna?

•• Mark: Pisut liialdades: ma kardan selle samba puhul totalitaarsust. Minu jaoks on see totalitaarne sümbol ja totalitaarne esteetika. Esiteks – sõjamonumente tänapäeval üldiselt ei tehta. Jah, kunagi oli kombeks sõda monumentaliseerida: tuldi sõjakäigult tagasi, tehti sammas väejuhile, öeldi: oleme võimsad ja tugevad. Kuid nüüdseks on maailm näinud nii palju sõdu ja terrorit, et väärtused on muutunud…

Totalitaarsusele viitab selle samba puhul ka risti struktuur. Erialainimesed räägivad erinevatest struktuuridest: on ringid, ristid, väljad… Väli on lahtine struktuur, aga rist on kõige kinnisem märk, mis saab olla – ja seda nii linnaruumis toimimise, taju, ajaloo kui ka alateadvuse mõttes.

•• Reinsalu: Mina ei nõustu jutuga, et see sammas ei sobi 21. sajandisse. Kui meie selle samba 21. sajandil püstitame, siis see sobib 21. sajandi Eestisse. Vähe on riike, kes ei oleks vabadust saavutanud sõjalise võitlusega, ja nemad on need sambad juba varem püstitanud. Kuna sõjalisi vabanemisi on jäänud vähemaks, sõjasambaid 21. sajandil ka enam ei püstitata.

Ja Vabadussammas tähistab minu jaoks hoopis võitlust totalitaarsuse vastu: me võime ainult mõelda, milline oleks olnud Eesti elu, kui Vabadussõda poleks olnud või kui see oleks läbi kukkunud. Me ei saa Vabadussõda käsitleda millegi vägivaldsena.

Kuid kas sõjasammast üldse saabki teha moodsa vormikeelega?

•• Mark: Võistluse lähtetingimustesse oligi kirjutatud vastuolu, mille oleks pidanud varem läbi vaidlema: kas tegu on vabaduse monumendi või Vabadussambaga? Alguses oli juttu Vabadussambast, ühtäkki hakati rääkima Vabadussõja monumendist. Mõnikord loodetakse, et vastuolus võibki sündida väga huvitav ja mitmekihiline asi, kust saab välja lugeda üht, teist ja kolmandat…

•• Reinsalu: Võistlust välja kuulutades mõeldi siiski ühemõtteliselt Vabadussõja võidusammast. Kuid ka zˇüriis olid erinevad käsitlusviisid: konservatiivsema nägemuse järgi tuli keskenduda võidu edasiandmise ideele, mis realiseerus väljavalitud töös. Enamik kunstiinimesi zˇüriis kandis liberaalsemat mõtteviisi: vabaduse kui idee kunstilist väljendamist. Muide, filosoofi ja kunstiteoreetiku Arthur Danto järgi ei saa avalikus ruumis üksüheselt rakendada kõiki tänapäeva kunsti praktikas kehtivaid mõõdupuid: näitusesaalis kehtivad kriteeriumid kehtivad siin vaid osaliselt. Aga dispuut ei ole paha: kui aasta esimesel poolel võideldi pronksmehe ümber, siis nüüd Vabadussõja võidusamba ümber, olgugi tsiviliseeritumalt.

Sammas sümboliseerib ka riiki ja rahvast, kes on selle püstitanud…

•• Mark: Selle koha pealt mina küll ei karda. Ma ei arva, et Eesti peaks häbenema, et ta ei ole mingis etteantud arengustaadiumis, vaid on seal, kus ta parasjagu on. Eesti peaks muidugi tegema seda, mida õigeks peab – ehkki mina isiklikult arvan, et ta võiks olla sammu võrra kaugemal, näiteks kaasa läinud selle dispuudiga, mis Euroopas on. Seal ei tehta enam selliseid asju. See muidugi ei välista, et kuskil räsitud Ida-Euroopas tehakse, aga üldine foon on siiski, et niisuguste võtetega monumentidele ei läheneta.

Ülar Mark, kirjutasite žürii protokollis, et selline suure ordeni kujuline sammas võib rääkida ka alaväärsusest või suurtest hirmudest. Mida silmas pidasite?

•• Mark: Tundub, et kuna Eestis ei saadud pikalt monumente püstitada, siis nüüd on läinud pendel teise äärde: kui juba teha, siis kõige suurem, kõige kõrgem ja kõige lihtsamalt loetav… Ehk viitab see sisemistele hirmudele, et võime selle kõik kohe kaotada või et kõik lõhutakse maha… Kuid tänapäeva inimene ei pea hirmu tundma. Ta peab küll mäletama, et sellised asjad olid ja vabadus on tähtis, Vabadussõda on tähtis. Ma ei taha nõustuda poliitikutega, kes püüavad kogu samba kohta tehtava kriitika taandada sellele: “Teie ei austa Vabadussõda ja te ei taha, et sammas tuleb.”

Inimeste seas on võidutöö tekitanud erinevaid assotsiatsioone: kellele seostub see haakristiga, kellele surnuaiaga…

•• Reinsalu: Väita, et Vabadusristi kujund mõjuks totalitaarselt või tõmbaks paralleele haakristiga – see on otsitud probleem.

•• Mark: Minu jaoks ei seostu see sammas mitte elu ja ülevuse, vaid totalitaarsuse ja surmaga. Kui tegu on väikese ristiga rinnas või seinal, siis on tegemist lihtsalt märgiga, millel pole surma assotsiatsiooni. Aga kui ta võimendatakse proportsiooni kaudu nii suureks, siis on teine asi: ta viitab surmale, surnutele…

•• Reinsalu: Sõjas saadaksegi surma. Aga Vabadussammas ei tähenda, et teeme Vabaduse väljaku surnuaiaks: peapiiskop Põder on öelnud, et kristlikus ruumis tähendab rist ka võidu sümbolit. Jaani kiriku otsas on ka rist!

•• Mark: Need on teised proportsioonid!

Kas klaas on sellise monumendi jaoks sobiv materjal?

•• Mark: Klaas on väga ohtlik materjal. Ta on kindlasti moodne, tal on omad võlud, läbikumamised, muutumised, aga temaga kaasneb palju probleeme. Esiteks kogub ta tolmu ja mustust: kujutagem ette, et iga kahe nädala tagant tuleb samba juurde veoauto, suur tõstuk, et sammast puhtaks hõõruda: kõiki neid kante ja kortse, mis seal on. Sümbol peab ju puhas olema. Teiseks on ta kergelt purunev: kui mäe otsast kivi visata, siis kivist monument katki ei lähe. Aga klaasi on  lihtne kiviga puruks visata! Nii linnamööbel kui ka monumendid peavad olema mittepurunevad. Kujutagem ette, kuidas monumendi küljest on tükk ära, kahe-kolme nädala pärast tuuakse välismaalt tehasest uus tükk…

•• Reinsalu: Materjali valikut tuleb põhjalikult kaaluda… Aga kuna ka välisministeeriumi ette Islandi väljakule kavandatakse klaasist sammast, siis tundub, et meil on siin Eestis mingitpidi tugev tõmme klaasi poole…

Kas Vabadussamba žürii oli moodustatud tasakaalu arvestades?

•• Mark: Euroopas on üldiselt heaks tavaks, et pool žüriist on spetsialistid ja teine pool on mittespetsialistid. Praegu oli aga tasakaal kõvasti ära kunstnike kahjuks (žürii 12 liikmest vaid neli olid kunstiinimesed, kellest kolm omakorda olid võidutöö vastu – toim). Otsutajad ei olnud spetsialistid.

Arvamusküsitluse järgi toetab võidutööd vähem kui pool inimestest. Kas pole põhjust karta, et sammast ei võeta omaks?

•• Mark: Linnaehituse tragöödia ongi see, et inimene on selline loom, kes võtab lõpuks kõik omaks. Inimesed elavad kõrbes ja lumes, koledates ja ilusates majades – ning kohanevad. Nad ei märkagi enam ümbrust. Oma kodus ju ka ei märka, kui midagi kuskil ripub – aga lähed teise poole ja sama asi torkab kohe silma.

Kuid meie ülesanne, nii poliitikute kui ka arhitektide ülesanne on edasi liikuda. Tahta paremat, kui on! Veel paremat, kui oskame ette kujutada! See peaks olema lähteülesanne – selle asemel, et arutada, kas harjume sambaga ära või mitte.

•• Reinsalu: Mulle tundub, et needsamad, kes nüüd innukalt kritiseerivad, ei ilmutanud erilist rahulolematust, kui sammast üldse polnud – ka idee tasandil mitte. Ilmselt nende jaoks  ei ole see sammas oluline küsimus.

Samba vastu on ainult need, kes sellest ei hooli?

•• Reinsalu: Kelle jaoks see ei ole nii tähtis. Ega esteetilistes kategooriates ei saagi ju konsensust leida. Meenutagem kas või Tartu kaubamaja.

•• Mark: Spetsialistid ei räägigi ju ilust või koledusest. Oluline on, kuidas on käitutud avaliku ruumiga. Näiteks Tartu kaubamaja koledus ei seisne selles, et autori looming on kole, vaid selles, et (Andrus Ansipi juhitud – toim) linnavalitsus oli kehtestanud sellise detailplaneeringu, kus nõuti nii suurt mahtu, mis inimesi seletamatul moel häirib.

Kas Vabadussamba võistlus õnnestus? On juba kõlanud soovitusi kuulutada see läbikukkunuks…

•• Mark: Antud raamides tehti ausat tööd.  Žüriis olles aga soovitasin ma korraldada uute raamidega võistluse, kus oleks püstitatud selge lähteülesanne, kutsutud tunnustatud kunstnikud ja arhitektid, või teha võistlus kaheetapiliselt, kus viis paremat saavad oma töid täiendada vastavalt osutatud puudujääkidele.

•• Reinsalu: Tegu oli juba neljanda Vabadussamba võistlusega. Kolm varasemat lõppesid patsiendi surmaga – ehk sammas jäi teostamata. Ma loodan, et sammas tuleb,  ja arutelu selle üle ongi parim tagatis, et see sammas hakkab inimeste kõrval elama.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare