Kas meediamarketist otsitakse tervisliku toidu asemel rämpsu?

Iga aasta märtsi alguses on ajakirjanike tasumise tund ehk Eesti ajalehtede liidu aastapreemiate jagamine.

Miks ostame meediamarketist rämpstoitu, jättes puutumata gurmeeletid? Kas heal ajakirjandusel on üldse tulevikku? Millal lõpeb sõda ajakirjanike ja suhtekorraldajate vahel? Miks peksab ühiskond praegu rohkem ajakirjanikke, mitte aga sulisid ja kaabakaid?

Neid teemasid arutas vestlusringis meediaseltskond, kes asutas seitse aastat tagasi noore ajakirjaniku preemia ja on seda senini oma taskust finantseerinud. Vestlusringis osalesid Eesti Päevalehe ajakirjanik Rein Sikk, meediaettevõtja Hans H. Luik, Ühinenud Ajalehtede nõukogu liige Margus Mets, kunagine kursusevanem, nüüdne kommunikatsioonibüroo Jugaste, Liiva ja Seimann partner Aimar Jugaste, kursuse juhendaja ja uuringufirma Saar Poll juhataja Andrus Saar ning maakonnalehe Sakala peatoimetaja Eve Rohtla.

•••

•• Rein Sikk: Nii, kursusekaaslased, oleme seitsme aasta jooksul andnud välja noore ajakirjaniku preemiat, pannud selle alla 7000 eurot. On sel hea ajakirjanduse turgutamisel mõtet? Sest kui tsiteerida presidenti, siis tintla peab toast lahkuma, enne kui härra suvatseb suu lahti teha, ning vaevalt et ajakirjandus muust kui kübarast üldse aru saada suudab…

•• Hans H. Luik: Ekslik on käsitleda ajakirjandust probleemina. Aga kuna meie võimumehed alates presidendist räägivad ajakirjandusest tihti vaid kui probleemist, siis just sellepärast tuleb enam esile tõsta head ja olulist ajakirjandust.

•• Margus Mets: Ajakirjanikud kogevad praegu väga vähe tunnustust. Meie preemia saanud noored on rääkinud, kui oluline see neile on. Pigem kogetakse ju aina enam pahandamist. Alates kas või veebikommentaaridest ajakirjaniku artiklile.

•• Andrus Saar: Tunnustust on praeguses ajakirjandusmaailmas tõesti väga vähe. Loodan, et selle preemia kaudu suudavad noored ajakirjanikud ära tabada, mida tuleks ajakirjanduses hinnata. Sest kindlasti pole see ei klikkide arv ega läbimüük. Ja väga oluline on pöörata tähelepanu just nimelt reportaažile, mida on tänases ajakirjanduse väga vähe. Üksnes nii võib sündida uus Madis Jürgen.

•• Eve Rohtla: Praegu on ajakirjaniku ameti maine väga madal. Kohe nii madal, et võõras seltskonnas ei juleta oma töökohta nimetadagi. Seda enam väärivad tunnustust need noored, kes teades, millise ameti nad valivad, julgevad ja tahavad seda teha. Suurem osa meie poolt tunnustatud noortest on valitud ametile truuks jäänud, hiljemgi toredaid töid avaldanud. See näitab, et preemiaraha on leidnud õiged inimesed.

•• Sikk: Ajakirjanik, kes saab hakkama hea reportaaži ja intervjuuga, on Ajakirjanik suure tähega. Nende žanrite kaudu jõutakse lugeja hingeni, emotsioonideni, mõjutatakse neid. Uudise uudisväärtus kaob, emotsioon jääb ja teeb lugeja rikkamaks. Hinge jäävad alles imelised tunded, mida kogetakse head reportaaži või intervjuud lugedes.

•• Saar: See on oluline. Just meie tunnustatavad žanrid näitavad ajakirjaniku ehedat vahendamisoskust ja head ettevalmistust. Oluline on oskus kuulata ja näha.

•• Mets: Hea uudise kirjutamise võib ajakirjanikule selgeks õpetada kuu aja jooksul. Aga hea reportaaži või intervjuu tegemist pole võimalik lõpuni selgeks õpetada. Aga püüame oma preemiaga vähemasti noorte jumalikku alget ergutada.

•• Sikk: Õpetasin tänavu esimest korda Tartu ülikoolis tudengitele reportaaži kirjutamist. Oli vapustavalt positiivne kogeda, kuidas tudengite maailm avanes, milliseid emotsioone nad hakkasid kogema ja vahendama. Aga vapustav oli ka see, et umbes pooled mu õppuritest töötavad või lähevad tööle PR-i ehk avalike suhete alale. Ja nendelt ei oota keegi vapustavate reportaažide kirjutamist. Samal ajal võinuks mitu tudengite lõputööd edukalt kandideerida meie preemiale, rääkimata teistest ajalehtede liidu preemiatest.

•• Luik: Tahan hoida noortes ajakirjanikes entusiasmi, et nad ei lahkuks ajakirjandusest. Loodan väga, et meie preemia nominendid seda ei tee. Samas on neile tõesti väga suur surve PR-firmade poolt. Me valitsus kasutab kehvast ajast hoolimata väga paljusid endisi ajakirjanikke nii-öelda PR-eestkõnelejatena. Kasutab neid nii palju, et näiteks Kadri Ibrus pidi kirjutama Eesti Päevalehes: teinekord ei saa ta otsustajatele üldse ligi, neid ümbritseb endiste ajakirjanike – praeguste suuvoodrite mass. Riigil tundub nende töökohtade jaoks olevat küllalt raha.

•• Aimar Jugaste: Ärme vastandame. See on kunstlik kaevikusõda, mis on meis enestes kinni. Olen veendunud: kümne aasta pärast ei vastanda keegi ajakirjanikke ja PR-tegelasi. Pealegi – õigusteaduskond toodab edukalt nii prokuröre, advokaate kui ka kohtunikke. Samamoodi saavad ajakirjanike ja avalikkussuhete edendajate koos koolitamisega hakkama meie ülikoolid.

•• Luik: Ei ole nõus. Meie bisnis on tõde. Aga suhtekorraldaja on advokaat, ta räägib oma kliendi juttu, ja nende asjade koos õpetamine…

•• Saar: … on natukene absurdne.

•• Jugaste: Vastandamine, et üks on tõerääkija ja teine kõhurääkija, tundub kümne aasta pärast naeruväärne. Et üks on ühiskonna valvekoer ja teine valvekoera valvekoer. Need on siirdeühiskonna grimassid.

•• Mets: Mõistan, mida Aimar räägib, aga mul vererõhk tõuseb. Tallinna ringtee oli näiteks kiilasjääga kaetud ja üksteise järel sõitsid autod kraavi. Kui ajakirjandus püüdis mingitki kommentaari saada, siis PR-töötajad panid oma plaadi peale: meile pole etteheiteid laekunud, kui vaja, parandame olukorda. Reaalsustunne täiesti kadunud!

•• Jugaste: Meie põlvkond võtab PR-esindajaid valuliselt ka seetõttu, et näeme: see, kes teisel, PR-poolel meile vastu vaatab, on endine ajakirjanik, aga natuke mõlkis teine.

•• Luik: Aga igatahes pole ta oma palgas kaotanud, pigem vastupidi.

•• Sikk: Mida oleme ise valesti teinud, et inimesed, kelle arvamustest oleneb avalikkuse hinnang meediale, ei suuda head ajakirjandust üles leida?

•• Saar: Kui sa, Rein, kirjutad hea loo, siis paljud lugejad tunnevad ju selle ära. Helistavad, kirjutavad sulle, annavad tagasisidet. Head ajakirjandust märgatakse küll. Seltskond, kes paberlehte loeb, loeb tellitu väga põhjalikult läbi ja ootab sealt häid analüüse. Aga kindlasti on vaja tõsta meie lehelugeja keskmist taset ja ajakirjaniku keskmist taset.

•• Jugaste: Aga kas see on tõusnud või langenud?

•• Saar: Valimiste eel on kvaliteet oluliselt tõusnud, ole ainult mees ja jõua lugeda.

•• Sikk: Ajalehtede liit annab välja ajakirjanduspreemiaid. Kui tahan oma õppuritele Kadrina keskkoolis või Tartu ülikoolis EALL-i koduküljelt näidata, millised on hea ja tunnustatud ajakirjanduse näited, siis on see pigem raske kui kerge. Veel hiljaaegu puudusid lingid hinnatud lugudele ja seniajani puudub kirjalik analüüs, miks üks või teine lugu või autor on preemiat väärt. Küll aga saab lugeda pressinõukogu põhjalikke otsuseid, mis näitavad ajakirjanduse peale tehtud kaebusi.

•• Mets: Sa rõhutad liiast, et meid rünnatakse. Ju tulevad negatiivsed hinnangud ka sellest, et trükiajakirjandusega samastatakse ajalehtede veebiväljaandeid. Aga need on kaks täiesti erinevat toodet. Siis tuleb joon vahele tõmmata: üks on toimetatud trükiväljaanne ja teine on veeb, mis läheb oma teed.

•• Saar: Ja kahjuks pannakse veebi hindamisel sinna juurde ka lugejate kirjutatud kommentaarid, mis on juba hoopis teine, kollektiivne looming.

•• Sikk: Tulen tagasi küsitu juurde. Miks ei tavalugejad ega ka otsustajad head ajakirjandust tihti üles ei leia? Miks nähakse pigem saasta, mitte väärtusi? Piltlikult öeldes minnakse lilleaasale ja selle asemel, et otsida orhideed, heidetakse end silmili lehmas..a sisse. Ja siis karjutakse: appi, milline saast!

•• Luik: Kui meie justiitsminister räägib ajakirjandusest, siis tekib mul tihti mõte: kust ta küll need kogemused võtab, kas tal on tõesti nii palju vaba aega, et olla kogu aeg Õhtulehe kommentaariumis?

•• Mets: President leiab meediast tihti seda, mida meie sealt ei leia.

•• Luik: Näiteks tegi president üle-eelmisel aastal huvitava kahvli. Esiteks laskis Evelin Ilves oma kodukööki Kroonika ajakirjaniku, mida meist keegi pole vist teinud. Ja siis veidi hiljem nüpeldas president oma kõnes kollast ajakirjandust.

•• Mets: Olen olnud seitse aastat ajalehtede liidu preemiate žüriis, mis valib välja parimaid lugusid. Alati kui olen läbi lugenud paksu mapitäie lugusid, kus on parimad uudised, arvamused ja olemuslood, on pilt märksa parem kui eeldanuks. Tegin nüüd ettepaneku: köidame aasta viiskümmend parimat artiklit kokku ja saadame lugemiseks neile, kes ajakirjandusega pahandavad. Äkki leebuvad.

•• Saar: Sa räägid viiekümnest loost, aga tegelikult on head ju tuhanded lood.

•• Mets: Eks ajakirjanduses nagu ka näiteks riigikogus on nii saasta kui ka tublisid tegijaid.

•• Rohtla: Samas on ajakirjanikud lihast ja luust tavalised inimesed, kes oma tõe otsimise teel eksivad. Lugejad, andke meile me eksimustest teada, siis jõuame taas õigele rajale!

•• Sikk: Äkki võrrelda praegust meediasituatsiooni sellega, mis saabus mõni aasta pärast Eesti taasiseseisvumist toidukauplustesse. Korraga olid letid kaupa täis. Ja mida hakati valima – ohjeldamatult rämpstoitu! Sama juhtus kõigis postsotsialistlikes riikides. Ja rämpsu osteti-tarbiti niikaua, kuni ühiskonnas tekkis mure inimeste tervise pärast. Spontaanselt hakati rääkima tervislikust ja kvaliteetsest toidust. Nüüdseks oleme jõudnudki tervisliku toidu hindamiseni.

Samamoodi oleme astunud infotarbimisühiskonda, kus tavatarbija on kimbatuses, sest puuduvad selged juhtnöörid. Tarbitaksegi ohjeldamatult kõike, mis näib lihtne ja tuleb tasuta kätte, arvates, et see ongi kvaliteetne ajakirjandus. Ja minu küsimus: äkki oleme me ise olnud natuke halvad teenäitajad, pole lugejatele selge sõnaga öelnud, kus on rämps, kus kvaliteet?

•• Saar: Selle taga on suuresti ka turunduse surve. Klikid, masstootmine.

•• Luik: Sama mure on Eesti demokraatias. Selline, nagu on valija, selliseid erakondi me ka saame. Ja selline, nagu on lugeja, sellist ajakirjandust… Siiski on ajakirjandusturg hõrgutisi täis. Diplomaatia, Vikerkaar, Maaleht… Ma ei jõua nii palju lugeda, kui palju on head materjali. Ignoreerin mõndagi allikat, sest mul pole aega kehva jaoks. Aga meie kehvapoolne meedia iseloomustab närvilist aega, mis toodab aina lühemaid tekste. Ent selle maitsega pole põhjust end siduda.

•• Mets: Tänase ajakirjanduse võrdlemine supermaketiga on hea. Kõik sõltub tõesti inimesest, kas ta ostab odavat rämpsu või läheb tervisliku toidu leti juurde.

•• Sikk: Kord külastasin Inglise lordide golfiklubi ja testisin nende kombeid sellega, et võtsin teadlikult üles jutu kollase ajakirjanduse lipulaevast, ajalehest The Sun. Ja mida kogesin! Härraste jutust sain aru, et nad võivad küll kursis olla Briti sopaajakirjanduse paremate paladega, aga see pole teema, millest härrasmehed avalikult räägivad. Samamoodi nagu härral ei sobi seltskonda tulla lahtise püksiauguga või näpuga nina urgitsedes, ei sobi tal uhkeldada oma rämpsmeedia tarbimise kogustega. Osa Eesti otsustajaid pole sellest veel aru saanud. Leidsin Eesti Päevalehest väga hea ülevaate aasta arhitektuuripreemia kandidaatidest. Fotod, selgitused, voorused, puudused. Millal saame midagi sellist mõnest ajalehest lugeda näiteks aasta parimate artiklite autorite kohta? Sellest võiks olla palju abi hea ajakirjanduse ülesleidmiseks.

•• Luik: Nõus. Inimeste elus mängib meedia väga suurt iga-päevast rolli. Aga näiteks head kriitikat ja analüüsi teatri kohta loeme märksa enam kui meedia kohta.

•• Sikk: Minu arust on tegemata veel üks oluline asi – ajakirjanduse sihtkapitali taastamine kultuurkapitali juures. See annaks lugejale olulise teate: ajakirjandus on samuti kultuur, osa meie kultuuriruumist. Tihti kiputakse seda unustama.

•• Jugaste: Ma ei pea küll vajalikuks minna kulkasse maksumaksja raha küsima.

•• Mets: Las kultuuriajakirjandus saab kulkast tuge, aga me peaks ikka suutma hakkama saada äripõhiselt…

•• Luik: Siiski – ajakirjandus on kultuuri osa, inimese tundlad, millega tegelikkust kombata. Lisaks: viimase viieteistkümne aasta jooksu on palga kaudu väljenduv ajakirjaniku staatus ühiskonnas oluliselt langenud.

•• Saar: Sinu küsimus on laiemalt seotud ajakirjaniku staatusega ühiskonnas. Praegu ei tunne ajakirjanik end üheski situatsioonis hästi. Ta ei ole nagu loometöötaja – kirjanik, arhitekt –, teda surutakse tavatöötaja staatusse. Tegelikult on ta seal kusagil kahe vahepeal. Ja selle segase seisu tõttu on ajakirjanike hulgas rahulolematus oma staatusega suur, depressioon ajakirjanike hulgas on suur, enesetappude arv samuti. Ja selles ebakindlas seisus tunnetatakse ju ülevalt poolt tulevat kriitikat märksa valusamalt.

•• Rohtla: Kui Eesti end vabaks laulma hakkas, oli ajakirjandus esirinnas ja kogu ühiskond joondus ühiskondliku mõtte kandjate, tolleaegsete ajakirjanike järele. Nüüd on olukord kardinaalselt muutunud. Meie amet on raske ja vähe tasustatud, seda enam tuleb hinnata neid, kes seda veel teha tahavad ja suudavad. Juba Valdo Pant ütles, et kabineti uksele, kus töötab ajakirjanik, tuleb kirjutada: „Ettevaatust, eluohtlik!” Sellele ajale tagasi vaadates tuleb muidugi mõelda nõukaaegsest kirjutamis- ja ütlemisvõimalusest ning ridade vahele kirjutamisest. Aga ka sel ajal oli meie ametikaaslaste seas neid, kes lahutasid abielusid, jõid end surnuks või sõitsid vastu puud. Ka praegu seisavad paljud ajakirjanikud identiteedikriisi lävel, et miks seda kõike üldse vaja on. Saab ju palju kergemini elus hakkama.

•• Sikk: Meie vestlusring jõuab lugeja ette just valimiste eel. Milliseid häid tekste soovitate ajalehtedest lugeda, et valimistel häid otsuseid langetada?

•• Luik: Vestlusringid on väga intrigeerivad. On näha kõva analüüs, head tabelarvutused, enda materjalidest läbi närimine. Ajakirjanikud on olnud väga head.

•• Saar: Praegused analüüsid on kõigi valimiste kõige paremad, julgen väita.

•• Jugaste: Iga valimise eel on kodutöö ajakirjanike poolt aina paremaks läinud.

•• Mets: Soovitaks igal juhul lugeda paberlehte ja vähem pühenduda veebiväljaannetele. Tunnustamist vajavad ka rahvusringhäälingu valimisdebatid.

Preemiast

Noore ajakirjaniku

preemia lugu

•• 1984. aastal lõpetasid Tartu ülikooli ajakirjanduse eriala: Aimar Jugaste, Ivar Jõesaar, Anatoli Jõgi (Üllar Luup), Hans H. Luik, Margus Mets, Marianne Mikko, Maarja Pärl, Eve Rohtla, Rein Sikk, Hannes Tamme, Siiri Vari ja Margot Visnap.

•• 2004. aastal asutasid 1984. aastal lõpetanud ajakirjanikud noore ajakirjaniku preemia, mille suurus on 1000 eurot.

Preemia on saanud

2004

•• Airi Illisson, Eesti Päevaleht: „Ernesto Preatoni lahkus

Eritreasse, et uus Sharm

El Sheik luua”

2005

•• Igor Taro, SL Õhtuleht: „Moskva–Petuški”

2006

•• Toivo Tänavsuu, Eesti Päevaleht: „Almunia: Eesti üleminek eurole 1. jaanuaril 2007 vähe-usutav”

2007

•• Piret Reiljan, Äripäev: „Kõuts: minu lõunad ei mõjuta relvahankeid”

2008

•• Ralf-Martin Soe, Äripäev: „1000-kroonine imedoos”

2009

•• Kadri Bank, Äripäev:

„Jäärapäisus viis miljonid

Eestist mööda”

2010 nominendid on:

•• Katariina Krjutškova,

Äripäev: „Hillar Tederi gildilikud investeeringud” ja „Hajameelne autovahendaja kauples end miljardäriks”

•• Piret Lakson ja Laura Mallene, Eesti Ekspress:

„Ansip ei võtnud meid vastu burkade tõttu”

•• Marge Väikenurm, Valgamaalane: „Elu siin on nõnda kole, et isegi teatrit pole!”