Link kopeeritud!

Kas näärivana on veel alles?

 (5)
Kas näärivana on veel alles?
Foto: Tartu Mänguasjamuuseum

Jõuluvana ja näärivana on mehed, kes elamisluba ei vaja ja viisat ka mitte. Nad on nagu eriülesande täitjad, tulevad meie juurde kuskilt kaugelt, mütoloogilisest aegruumist, teevad oma töö ära ja pöörduvad tagasi.

Maailmas on jõulukuine kinkide jagamine juba alanud. Pühak Nikolause mälestuspäev 6. detsember, eesti rahvakalendris tuntud ka nigulapäevana, on Hollandis päev, mille eelõhtul saavad lapsed kinke Sinterklaasilt. Nimekuju Nikolaus kumab läbi mitme teisegi rahva jõulumeeste nimedes, sealhulgas meile tuntuimas, ingliskeelses nimes Santa Claus. Eestis ütleme tema kohta lihtsalt ja koduselt jõuluvana ning ta tuleb meie juurde kaugest müütilisest põhjast – Lapimaalt.
Omakeelne nimetus on meil ka slaavlaste kingitooja, külmataadi Ded Morozi kohta – näärivana (rootsikeelsest sõnast nyär ehk uusaasta). Võiks arvata, et pärast Nõukogude aega on kõik näärivanad jõuluvanadega asendunud, ent tegelikult paistab mõnestki aastavahetuspidude reklaamist, et Eestis tegutseb veel ka suur hulk näärivanasid.

Näärivanast õhkub külma talveaja võimukust, tal on pikk sinine või punane mantel, suur lumekarva habe ja imeline võlusau. Külmataat esineb juba ka vanemas slaavi pärimuses ning hakkas Nõukogude ajal näärivanana riiklikult asendama jõulumehe tegelaskuju.
Tänapäeva rahvusmeelsed venelased on oma külmataadi/näärivana suhtes tõelised patrioodid. Pole ime, et isegi Sotši olümpiamaskoti valimisel pakkus suur hulk kodanikke välja just näärivana kandidatuuri. Santa Clausi ja Ded Morozi kuju võrdleval venekeelsel kodulehel väidetakse, et Ded Moroz olevat palju realistlikum, sest erinevalt Ameerika jõuluvanast ei roni näärivana kinke tooma läbi korstna ja tema põhjapõdrad ei lenda, vaid sõidavad mööda maad. Muidugi on näärivana leidnud koha vene muinasjututegelaste geograafilisel kaardil, tema kodulinnakeseks on määratud kauges kolkas asuv väikelinn Veliki Ustjug.
Jõuluvana ega näärivana ei saa läbi abilisteta. Kui jõuluvana abilisteks on päkapikud, siis näärivana saadab Snegurotška (Lumehelbeke) – talviselt valges rõivastuses ja sageli pika patsiga neiu. Koos esinevad need tegelaskujud ka vene muinasjuttudes. Ühes muinasjutus saadab võõrasema Snegurotška kodust minema ja too satub külmataat Morozko juurde. Nüüdisajal tuntakse Snegurotškat kui näärivana lapselast. Looduse ringkäiku arvestades on see vana ja noore ühisvisiit uusaastaööl päris sümboolne: käre ja väärikas vanataat ühelt poolt ning teisalt särtsakas nooruslik neidis – ehk siis vana ja uus aasta koos. Kuid abiline võib olla ka sootuks teistsugune, näiteks hollandlaste Sinterklaasil on traditsiooniliselt olnud abiks neegripoiss Must Peeter (Zwarte Piet). Uuemal ajal on abilise musta nägu poliitkorrektsemalt seletatud läbi korstna käimisega.

Loe veel

Palju on arutletud selle üle, kas jõuluvana on tõesti oma praeguse üldtuntud punakuuelise kuju saanud alles 1930. aastatel USA Coca-Cola reklaamide mõjul. Veidi varasemal ajal oli ta vähemalt Eestis märksa argisema moega ning käis ringi hallis kuues ja viltides. Veel varasemal ajal käis meil perest peresse jõulusokk (ka näärisokk, Hiiumaal jõulupukk, soomlased on säilitanud selle tegelaskuju armsasti omakeelses jõuluvana nimetuses joulupukki). Seljas oli jõulusokul pahupidi kasukas, peas sarved ja sabaks kaseviht.  Eesti rahvakalendri uurija Mall Hiiemäe on tõdenud, et meie esivanematel käis maskeeritud tegelasi sügistalve jooksul perest peresse koguni kümmekonna eri tähtpäeva paiku. Üldjuhul olid nad meesterahvad, nagu ka eri maade jõulu- ja näärivanad – peresse sel maagilisel ajal väljastpoolt tulija pidi olema traditsiooniliste tõekspidamiste järgi ikka „tugevam” pool. Erinevalt tänapäevastest jõulu- või näärivanadest ei toonud nemad kaasa materiaalseid kinke, vaid jagasid pererahvale maagilist õnne (meenutame ka mardisante!).  
Tänapäeval oleme sunnitud juba üsna harjuma sellega, et meid kogu aeg jälgitakse. Jõulude eel oleme päkapikkude jälgimise all olnud küll juba aastakümneid. Nagu folkloristide uuringutest selgub, rõhutavad lapsed jõuluvanale saadetud kirjades sageli, kui tubli on aasta jooksul oldud. Halva käitumise puhuks jõuluvanal kaasas olev vitsakimp pole niisama aksessuaar, kuigi see vist tänapäeval küll kunagi kasutust ei leia. Kui ma mõne päeva eest lapsele naljatamisi ütlesin, et päkapikud võivad sussi sisse tuua ka vitsa, läksid tal silmad üsna pärani ning pärast küsis ta veel igaks juhuks üle: on see ikka tõesti nii? Igal juhul tundub jõulumehe ja päkapikkude kasvatuslik järelevalvefunktsioon tarvilik olevat ka tänapäeval.
Muidugi hakatakse jõuluolendite olemasolus ühel hetkel kahtlema. Tänapäeva lasteraamatus paneb laps päkapiku püüdmiseks sussi sisse hiirelõksu, et teada saada: on ta siis tõesti olemas ja milline just? Aga maski taha piiluda pole tegelikult põhjust – polegi ju niivõrd tähtis, kas kinke toob jõuluvana, näärivana või hoopis keegi kolmas meie lähiringkonnast. Kõige tähtsam on, et nagu sina teistest, nii hoolib ka keegi sinust. Minul oli küll tõeliselt hea meel, kui mõni päev tagasi ka oma kinga seest šokolaadibatooni leidsin.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare