Kas naised toovad muutuse?
Majanduse arengust on teada, et progress, vastutusvõime ja raske töö algavad naistega ja sõltuvad naistest. Näiteks mikrokrediidid on palju efektiivsemad, kui saajad ja tagasimaksjad on naised. Võib-olla just seetõttu, et naised sünnitavad lapsi ja peavad leidma vahendeid nonde toitmiseks, peetakse neid kõige paremateks „muutuse toojateks”.
Seda on kinnitanud nii teatud Aafrika ja Aasia piirkondade majandusareng kui ka nüüd-ne Euroopa poliitika. Itaalia äsjased kohalikud valimised võivad olla märk algavast valimisdünaamikast: naised olid need, kes hääletasid Silvio Berlusconi partei võimult maha Milanos, linnas, mida Berlusconi on kaua kontrollinud.
Sellel valimistulemusel ja Dominique Strauss-Kahni dramaatilisel skandaalil New Yorgis puudub otsene side, kuid ometi mobiliseerusid Itaalia naised ja noored valijad vahetult pärast Strauss-Kahni arreteerimist otsustavalt Berlusconi partei vastu (mida iroonilisel kombel juhib Milanos naine). Need valijad ei suuda enam taluda macho’likkuse ja vulgaarsuse kombinatsiooni, mis varem oli nii hästi selle mehe teenistuses, keda Itaalia humoristid kutsuvad nüüd Berlus-Kahniks.
Kui Berlusconi tuli 17 aastat tagasi võimule, oli tal enamiku naiste toetus. Neid ei kohutanud see, et Berlusconi suhtus naistesse ambivalentselt – ülistades nende traditsioonilist kodukesksust ja seksuaalsust. Kuid nüüdseks on Itaalia ühiskond muutunud: enamik naisi käib tööl ega taha enam aktsepteerida Berlusconi anakronistlikku ja solvavat šovinismi.
Nagu iseenda vahakuju
Itaalia mehed seevastu võivad haletseda vananevat, isoleeritud liidrit, kes meenutab üha enam iseenda vahakuju Madame Tussaud’ muuseumis. Kuid Itaalia naised (ja näib, et naised kõikjal) tunnevad vaid viha ja häbi mehe pärast, kes on nii hõivatud iseendaga. Nad tunnevad viha ja häbi selle mehe kriminaalprotsesside ning vulgaarsete lõbustuste pärast. Nad tunnevad viha ja häbi, et sel mehel ei näi olevat enam ühtegi muud eesmärki kui jääda või-mule nii kauaks kui võimalik.
Tõsi, naised pole ainsad, kes on Berlusconi vastu. Kuid just naised tõid Milanos muutuse. Nad on modernsuse kehastus, soovides kõigest hingest ei midagi muud kui lihtsalt inimväärikust ja respekti.
Itaalia naised pole ainsad, kes on uue Euroopa esirinnas. Kui Island sattus pankroti äärele, mille põhjuseks oli suuresti meessoost poliitikute ja finants-eliidi vastutustundetu käitumine, otsustasid islandlased, et riigi probleeme saab lahendada vaid tugev ja vastutustundlik naine. Nii valisid nad ühe sellise presidendiks.
Kreeka, Portugali ja Hispaania sugustes riikides praegu valitsev sügav majanduslik ja sotsiaalne kriis pakub naistele uut võimalust. Seistes silmitsi sellega, mida paljud neist peavad millekski „majandusliku sõja-olukorra” laadseks, mängivad naised üha olulisemat rolli oma perekonna rahalise toimetuleku tagamisel. Ja mida laialdasemaks naiste roll majanduses muutub, seda suuremat poliitilist rolli nad otsivad.
Naiste muutuv staatus ei pruugi muidugi kohe kaasa tuua nende poliitilise mõjuvõi-mu kasvu. Ja suur osa Euroopast ei pruugi kunagi jõuda soolise võrdõiguslikkuse koha pealt nii kaugele kui Skandinaavia. Kuid ometi on märgata teatud nihet.
Sõltumata sellest, milliseks kujuneb Dominique Strauss-Kahni kohtuprotsessi tulemus New Yorgis, võib see kujuneda pöördepunktiks naiste kohtlemisel Euroopas. Võib loota, et atavistlik macho’likkus muutub nii avalikus kui ka eraelu sfääris mitteaktsepteeritavaks.
Araabia naised
Ka araabia maailmas – Tuneesiast Kaironi – on noored naised mänginud revolutsioonilistes protsessides tähtsat rolli. Nende muutustejanu – mis on mõistetav, arvestades naiste kohtlemist traditsioonilistes muslimimaades – näib olevat Tuneesia ja Egiptuse revolutsioonilise impulsi üks peapõh-jusi.
Kuid ma ei taha selle kõigega väita, et naised on universaalne jõud, et liikuma panna positiivseid muutusi Euroopas ja mujal maailmas. Mõelgem näiteks Marine Le Penile, Prantsusmaa paremäärmusliku Rahvarinde uuele juhile. Või Elena Ceaus¸escule, Rumeenia diktaatori alatule naisele. Või – värskem näide – Tuneesia ekspresidendi Zine El Abidine Ben Ali naisele Leila Trabelsile, kes põgenes Dubaisse, kaasas keskpangast pihta pandud poolteist tonni kulda.
Kui seda kõike lühidalt kokku võtta, siis ajal, kui nii paljud inimesed nii paljudes maades nõuavad kaugeleulatuvaid muutusi, mängib soopoliitika suurt rolli – nii Euroopas kui ka mujal.
Põhiküsimus on see, kas naiste kasvav osakaal poliitikas toob eri perspektiive ja uusi juhtimismudeleid, mida paljud valijad (või protestijad) praegu näikse tahtvat.
© Project Syndicate
Dominique Moïsi on raamatu „Emotsioonide geopoliitika”
(ee 2010) autor
