Kas õigusjärgsete kodanike mured on lahendatud?
Seda deklareerisid jõuliselt Eesti kodanike komiteed ja nüüd värskelt 20-aastaseks saanud Eesti Kongress. Kohati on neid põhimõtteid ka järgitud. Mitmed head tuttavad, kogu elu läänes elanud härrasmehed kannavad uhkusega taskus kahte, näiteks Eesti ja Rootsi passi ning osalevad innukalt mõlema riigi valimistel. Ja ehkki Eesti seadused topeltkodakondsust ei tunnista, on asjal raudkõva moraalne õigustus – nad on ju õigusjärgsete Eesti kodanike järeltulijad!
Hoopis teine lugu on Venemaal elavate õigusjärgsete Eesti kodanike järeltulijatega. Neidki on väga palju, Venemaale on tarkade meeste hinnangul jäänud veel kuni 170 000 inimest, kes on Tartu rahulepingu ja õigusliku järjepidevuse loogika järgi sünnijärgsed Eesti kodanikud. Või nende abikaasad. Kõik nad peaksid soovi korral saama Eesti (ja ühtlasi väga atraktiivse Euroopa Liidu) kodaniku passi. Neist mõned oskavad eesti keelt.
Läbi raskuste Eesti passini
1920. aasta Tartu rahulepingu kohaselt võisid senise Vene impeeriumi Eestiga seotud alamad ka Venemaal elades endale Eesti kodakondsuse nõutada. Selleks loodi seal Eesti Vabariigi kontroll- ja opteerimiskomisjonid. See, et kodanikuks püüdleja parasjagu Eestis ei elanud, polnud tähtis. Küll aga see, kust ta pärit oli. Tühja jutu või ilusate silmade eest keegi Eesti kodakondsust ei saanud. Analüüsiti arhiivimaterjale, otsiti tunnistajaid.
Ega see töö kergelt läinud. Nii opteerimiskomisjonid kui ka optandid kannatasid punavõimu surve all. Eesti diplomaatidele seati lõkse, süüdistati spionaažis, spekuleerimises või salakaubaveos. Olen arhiivimaterjalidest lugenud Siberis elanud Eesti kodanike katsumustest. Neid mobiliseeriti sõjaväkke, koormati ebaseaduslike maksudega, nende vara konfiskeeriti, võeti ära ületalve elamiseks vajalik leivavili. Üks järgmisel kevadel esivanemate maale sõita kavatsenud eestlaste küla anti juba sügisel naaberküla rahvale paljaks riisuda. Koht, kus Venemaa eestlasi oma Eesti kodakondsusest loobuma „veendi”, oli pahatihti vangla. Aastatel 1937–1938 toimunud suure terrori tapanimekirjadesse kandsid Nõukogude võimud eestlasi enamasti väljamõeldud süüdistuste alusel: kes olnud Jaapani, Poola, Saksamaa, Eesti või Türgi spioon. Aga nimekirjades on neidki, kes Eesti kodanikena keeldusid teenimast teise riigi, Nõukogude Liidu armees.
Üks Eesti kodanik, keda „veendi eesti natsionalistide kihutustöö ajel tehtud otsusest loobuma”, oli 1923. aasta kevadel Krasnojarskis arreteeritud elektrik Aleksei Müürisepp. Talle pandi süüks, et mees ei olnud Eesti kodanikuks saamisest möödunud aasta jooksul Venemaalt lahkunud (aga nondest tähtaegadest saigi ta õigupoolest alles tagantjärele teada). Vanglas räägiti noormehele tema kuritöö suurusest ja võimalikest karistustest – alates riigipiiril Eesti suunas jooksu laskmisest ja lõpetades mahalaskmisega. Karistusest päästvat Vene NFSV kodakondsusse astumine. Avalduse tekst oli juba trükikojas tiražeeritud ja noormehe, hilisema Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe osaks jäi vaid väriseva käega allkiri anda.
Kui pärast Eesti iseseisvuse taastamist tulid Eesti õigusjärgsete kodanike Venemaal elanud järglased kodakondsus- ja migratsiooniametisse, näpus oma vanemale või vanavanemale antud kodakondsuse tunnistus, siis Eesti passi neile ei antud. Soovitatati seda taotleda naturalisatsiooni korras. Väideti, nagu kohtupaberites kirjas, et too tunnistus kehtinud vaid aasta. Pärast opteerimist oma tunnistusega kauemaks võõrsile jäänud isikud polevat Eesti kodanikud.
Kohus lubab kodakondsust
1997. aastal hakkas üks mees, Albert Märdin selles loogikas kahtlema ja pöördus kohtusse. Ta uskus Eesti õigusjärgsete kodanike õiguste püsimisse ega uskunud, et Eestis saaks kehtida seda eitav Kalinini allkirjaga seadus.
Kohus on probleemi põhjalikult uurinud. 2002. aasta 31. detsembriga dateeritud kohtuotsus väidab, et Tartu rahuleping ei võta kelleltki Eesti kodakondsust selle eest, et ta pole aasta jooksul kodumaale naasnud. See polnud kodakondsuse saamise eeltingimus, vaid Venemaa kodanike kohustus. Sellest seisukohast on lähtunud ka Eesti riigiasutuste 1930. aastate otsused. 1922. aasta 27. oktoobril vastuvõetud kodakondsuse seaduse § 2 punkti 2 kohaselt olid Eesti Vabariigi poolt sõlmitud rahvusvaheliste lepingute alusel Eesti kodanikuks tunnistatud isikud täisväärtuslikud kodanikud.
Kaebuse esitaja ema oli Eesti välisministeeriumi kontroll-opteerimise komisjoni otsusega Eesti kodakondsusesse vastu võetud, kuid nagu paljud teised, ei jõudnud temagi Eestisse. Seega oli Albert Märdini ema Eesti kodanik. Ainult Eesti Vabariigi valitsus (aga mitte Venemaa oma) saanuks temalt kodakondsuse ära võtta. Kuid ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni § 15 punkt 2 ei luba kelleltki tema kodakondsust või kodakondsuse muutmise õigust meelevaldselt ära võtta. Ja õigusriigis teatavasti inimõigusi ei rikuta. 1995. aastal jõustunud Eesti Vabariigi kodakondsuse seaduse § 5 lõike 1 kohaselt omandab laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodanik, sünniga Eesti kodakondsuse. Seega omandas Märdin sünniga Eesti kodakondsuse ning kohus luges talle Eesti kodaniku passi väljaandmisest keeldumise õigusvastaseks.
Aga mida arvata ülal jutuks olnud Müürisepa, hilisema Eesti NSV ühe juhi Eesti Vabariigi kodakondsusest? Või arvate, et sellist küsimust ei saa üldse tõstatada, sest Krasnojarski arhiivis on ju tema allkiri Eesti Vabariigi kodakondsusest loobumise kohta? Ent lähtudes Tartu rahulepingust ja õiguslikust pretsedendist, oli ta tõenäoliselt siiski Eesti Vabariigi kodanik. Sest ega te ometi usu, et mõne tsiviliseeritud riigi kohus tunnistab kehtivaks vangla surmamõistetute kongis allkirjastatud kodakondsusest loobumise avalduse? Või ehk võtab temalt kodakondsuse see, et ta meile ei meeldi? Ei võta. Vabariigi valitsus ei ole temalt kodakondsust ära võtnud. Ja ega seegi aitaks, sest tegemist ei ole ju ainult Albert Märdini või Aleksei Müürisepa eraasjaga, vaid potentsiaalseid küsijaid võib olla kuni 170 000. Nii lihtne ja lahendatud see Tartu rahu ja õigusliku järjepidevuse asi ongi.
