Kas pedofiilia on ravitav?
Üllataval kombel lõppes asi kokkuleppekaristusega, ehkki Edathy oli algul teatanud, et ta läheb lõpuni ja kasutab enda kaitseks iga õigusriigi pakutavat võimalust. Nimelt väitis ta, et isiklikuks tarbeks arvutis olev pornograafiline materjal on eraelu puutumatuse nõude all, isegi kui tegu on tööarvutiga.
Edathy hoiak peegeldab meie ajastut, mida iseloomustab väärtushinnangute kokkupõrge: ühelt poolt õhutatakse üleüldist sallivust, iseäranis inimeste seksuaalse sättumuse asjus, märkimisväärne osa inimesi aga suhtub sellesse täiesti leppimatult. Parafiiliad ehk kõrvalekalded täiskasvanute seksuaalkäitumises ja -eelistustes on iga inimese eraelu niikaua, kuni tegu on võrdsete partnerite kokkuleppega.
Lapsepilastamist ei tohi sallida
Seevastu lapsepilastamisel ehk pedofiilsel käitumisel on ohver - alaealine - ja seetõttu peab avalikkus väljendama selget hukkamõistu. Psühhiaatrid on näidanud, et pedofiilsete kuritegude ohvrid kannatavad hiljem paljude vaimse tervise häirete all. USAs on arvutatud, et pedofiili ellujäänud ohver läheb oma elu jooksul ühiskonnale maksma 210 000 dollarit. See tähendab ka ühiskonnale lisanduvat ärevuskahju - hirmu, mille vallandab teadmine, missugust ohtu kujutab pedofiilia meie lastele, nende elule ja tervisele.
Õigusliku hinnangu on andnud nii ÜRO kui ka Euroopa Liit. ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 34 kohaselt kohustuvad osalisriigid (193 riiki) kaitsma last kõikide seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vormide eest. Euroopa Liidu õigusruumis reguleeritakse pedofiiliaga seonduvat Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2011/92/EL. Lähtutakse printsiibist, et laste seksuaalne kuritarvitamine ja ärakasutamine, sealhulgas lastepornot sisaldavate materjalide valmistamine, omamine ja levitamine, rikuvad raskelt laste põhiõigusi.
Paraku on senine kogemus näidanud, et vangla ega ka muud karistused ei ravi pedofiilset käitumist. Seetõttu on õiguseksperdid psühhiaatritelt ja seksuoloogidelt küsinud, kas pedofiilia on haigus, ning kui jah, siis millised on diagnoosimise kriteeriumid ja kas seda on võimalik ravida. Ka Edathy advokaadid asusid seisukohale, et pedofiilia on haigus.
Pedofiiliat saab ja tuleb ravida
Sel teemal on Saksamaal sõna võtnud ka lastekaitsjad, kes mõneti ehk üllatavalt ei ole pedofiiliat alati selgelt tauninud, ehkki just nemad tegelevad päevast päeva selle raskete tagajärgedega. Lastekaitsjad on tõstatanud hoopis uue küsimuse: nüüd, kui juba mitu aastat räägitakse avalikkuses üha enam pedofiiliast, pöördub nende poole aina rohkem inimesi, kes on aru saanud, et neil on huvi lastepornograafia vastu ja nad vajavad abi (ehkki nad ei ole ise lapsi pilastanud). Teisisõnu on päevakorda tõusnud pedofiilse huvi ja häirega isikutele mõeldud raviprogrammid.
Eestis valmis seksuaalkurjategijate ravi juhis 2010. aastal. Ravi kujutab endast psühhoteraapiat koos medikamentoosse raviga või ilma selleta. Ravi eelduseks on aga pedofiilse häirega isiku huvi ja soov ravi saada. Medikamentoosne ravi on suunatud hälbeliste mõtete, fantaasiate ja vastava käitumise mahasurumisele.
Varem rakendatud seksuaalkurjategijate kirurgiline kastratsioon on erandlik ja suuresti ajalukku jäänud võte. Kui näiteks Hollandis kastreeriti 1930.-1969. aastal 400 seksuaalroimarit, siis tänapäeval lähtutakse teadmisest, et inimese aju on plastiline ehk võimeline arenema ka täiskasvanueas ning soovi korral on inimene võimeline muutma oma käitumist, isegi hälbinud seksuaalkäitumist. Käia on veel pikk tee, kuid esimesed tulemused kinnitavad, et vabatahtlik ravi on vanglasse isoleerimisest tulemuslikum.
Ühe võimalusena võib seksuaalhälbelise käitumisega seotud mure või küsimuste korral palun kontakteeruda anonüümsel nõuandetelefoni numbril 6665120 tööpäeviti kell 18.00-22.00
