Hoolimata sellest, et Eesti põhiseadus sai juunis täisealiseks, 18-aastaseks, avati ka siin paari nädala eest debatt teemal, kas riigi alusdokument ei vaja ajale jalgu jäämise tõttu kohendamist ja korrastamist. Just nimelt korrastamist, mitte põhjalikku muutmist, kirjutas Rait Maruste („(Päris) vaba Eesti põhiseadus”, PM 17.9). Riikluse põhikarkass võivat püsti jääda, kuna see on ennast hästi õigustanud. Muus osas aga olevat tarvis uuenduskuuri. Häda on põhi-õigustega, peatükkide järjestusega, mõne üksiku paragrahviga. Samuti on üht-teist puudu, nt rahvaalgatus, erakondi puudutav regulatsioon ja eraldiseisev konstitutsioonikohus.

Riik ei ole kodumasin

Seda nimekirja vaadates saab muidugi kohe selgeks, et „kohendamine” on siiski muutmine, kuigi kõlab apoliitilise, tehnilist laadi remondina – millenagi, mis ei peakski tekitama suuremaid vaidlusi. Tõepoolest, kes ei arvaks, et kõik masinad, ka riigimasina, peab aeg-ajalt üle vaatama, sest vastasel juhul lagunevad need laiali?! Masinatega on võib-olla tõesti nii, aga riik ei ole kodumasin. Ühiskonnateadustes peab seda laadi võrdlustega ettevaatlik olema, sest need kallutavad meid eemale asja sisust. Asja sisu avaldub siin küsimuses: millist osa põhiseadusest me soovime muuta ja kas selleks on häid põhjendusi? Selle üle, kuidas muutmist nimetada – kas kohendamiseks, remondiks või kuidagi teisiti –, pole mõtet lahingut pidada.  

Muutmist võib nimetada ka moderniseerimiseks, kuid on kaheldav, kas põhiseaduse puhul on modernsus üldse mingi väärtus. Eesti põhiseadus on Euroopas niigi moodsamate seas. Riikides, kus demokraatia on vanem, on enamasti ka põhiseadused vanemad. Balkanilt, Kesk-Aasiast ja Aafrikast leiab muidugi modernsemaid. Samas haarati näiteks Prantsusmaal 1970. aastatel konstitutsioonilisse blokki üks õige vanamoodne dokument – 1789. aastast pärinev inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon.

Maruste väitis põhiseaduse muutmise kaitseks, et on saabunud küpse vabaduse ja demo-kraatia periood, millega jõuab viimaks lõpule 1992. aastal alanud üleminekuaeg. Toona polnud küllalt teadmisi ega kogemusi. Keegi ei osanud ette kujutada, milline näeb Eesti välja 2010. aastal. Seetõttu oli kehtiva põhiseaduse tegemine nagu nooda heitmine tundmatusse vette. Nüüd aga oleme me märksa soodsamas olukorras. Nüüd me juba teame, milliseks on tõeliselt vaba Eesti kujunenud, ja seega on paras aeg teha riigiõiguslikke vahekokkuvõtteid ning aidata põhiseadus vahepeal jooksusammul edasi liikunud ühiskonnale järele.

Üks üleminekuaeg sai Eesti Euroopa Liitu astumisega kahtlemata läbi. See samm oli nii oluline, et 2003. aastal oli selleks vaja põhiseadust ettevalmistavalt täiendada. Järgmise aasta alguses, kui tuleb käibele euro, saab läbi üks teine üleminekuperiood. Põhiseaduse säte, mille kohaselt on Eesti raha emissiooni ainuõigus Eesti Pangal, hakkab siis sarnanema punase tulega, millest keegi välja ei tee. Selgi puhul võib õiguse kirjatähe autoriteedi säilitamine nõuda põhiseaduse muutmist. Kõik see näitab, et elu läheb edasi ja ükski seadus ei saa püsida igavesti muutumatuna.  

Ent mõne ajast maha jäänud sätte ettekäändel pole vaja revideerimiseks ette võtta tervet põhiseadust. Vaevalt on meil lootust – ja mõtet – kajastada põhiseaduses otsesõnu kõiki Euroopa Liidu õigusest tulenevaid reservatsioone. Seda enam, et praegune aeg pole vähem segane kui 1990. aastate algus. Ühiskond liigub endiselt jooksusammul edasi.

Kes julgeb väita, et ta kujutab ette, millised näevad Eesti ja Euroopa Liit välja 2030. aastal? Võib-olla peaks just põhiseadus tulevaste arengukurvide kõrval paistma silma sirgjoonelisusega, et kõigi nende muutmise muutmise seaduste kohal, mida pidevalt vastu võetakse, kõrguks üks püsiv mõõdupuu. Kehtivat Eesti põhiseadust ei loodud üleminekuajaks. See loodi raamiks vabale Eestile ja on niisugusena oma ülesannet väga hästi täitnud.

Siiani, ütleks ehk mõni. Siiani on põhiseadus oma ülesannet seaduste mõõdupuuna hästi täitnud, kuid pole põhjust arvata, et see on nii ka tulevikus. Jah, aga kui praegune aeg on nii küps ja rahulik, kas me ei või siis lubada endale luksust arutada kõiki parandusi eraldi, kaaluda neist igaühe eeliseid ja puudusi, selle asemel et võtta põhiseaduse kohendamise lipu all lööktöö korras vastu hulk omavahel lõdvalt seotud muudatusettepanekuid? Murranguhetkedel ei saa niisuguse järkjärgulise ühiskondliku inseneritööga tegeleda, sest on vaja luua terviklik riigikorraldus. Sellistel hetkedel ei teata tõepoolest, kuhu minnakse ja mis tuleb, kuid just seetõttu on rohkem erapooletust ja idealismi.  Nagu Karl Einbund (Eenpalu) 1919. aastal Asutavas Kogus märkis, ollakse siis „vabalt otsustavas seisukorras”: „… samas seisukorras, kui meie tugev liiduriik vaba Ameerika 130 aastat tagasi… Ameerika vabad kodanikud võisid kokku tulla ja vabalt otsustada: meie, kodanikud, tahame enestele niisugust riigikuju, niisugust riigivormi, nagu see vaba rahva kohane on.”

Pole vaja asendustegevust

Hiljem, kui riiklik elu on käima lükatud, teavad poliitilised jõud juba, millist rolli nad mängima hakkavad, ja püüavad seetõttu välja kaubelda neile kõige sobivama stsenaariumi. Ükskõik kui kõvasti „rahulikul ajal” fanfaare ka ei puhutaks, varasema erapooletuse juurde pole enam võimalik tagasi pöörduda. Selles veendumiseks ei pea meenutama kahte kõrgemalt juhendatud põhiseaduse vastuvõtmist Nõukogude Liidus 1936. ja 1977. aastal, mida saatsid mõlemal korral rohked üldrahvalikud arutelud.

Eestistki leiab hea näite. Kui rahvuskogu võttis 1937. aastal ette uue põhiseaduse loomise, siis püüdsid selle iseseisvamad liikmed – nagu Ants Piip – alustada valgelt lehelt. Asjata. Tööd tuli alustada Pätsi taktikepi all valminud eelnõuga. Õnneks ei ole Eestis praegu demokraatia nii küps ja aeg nii rahulik, et võiks rääkida vaikivast ajastust. Sellest hoolimata oleks üsna naiivne arvata, et põhiseaduse korrastamisel – ja eriti erakondade tegevuse reguleerimisel põhiseadusega – suudetaks taanduda teadmatuse loori taha ja arutleda vabalt küsimuse üle, milline on parim riigivorm.

Kõik see ei tähenda, et peaks vältima sisuliste probleemidega tegelemist, vaid et neile probleemidele ei maksa otsida lahendust kohendatud põhiseadusest. Eesti ajalugu näitab ilmekalt, milliseks ähvardab kujuneda avalik debatt, kui levib sund-mõte, et kõikides ühiskonna hädades on süüdi põhiseadus. Karl Ast ütles 1932. aasta märtsis riigikogus tabavalt, et põhiseaduse muutmise küsimuse üles võtmisega luuakse „pettelisi lootusi, õhulosse. Sellega anname rahvale võimaluse arvata või mõelda, nagu kaoksid siis kõik kriisi nähted, tööpuuduse nähted, turgude suletud olek, maksuraskused ja kõik muu”.

Kehtivas Eesti põhiseaduses on piisavalt paindlikkust, et Eesti võiks elada üle veel mitu üleminekuaega. Loomulikult saab tegeleda mitme asjaga korraga, aga kui on tõsi, et Eestis valitseb uute ideede ja eesmärkide puudus, pole tingimata tarvis otsida asendustegevust.