Ent töösuhte lõppemisega kaasneb majandusliku kahju tekkimise risk mitte ainult töötajale vaid ka tööandjale. Tulenevalt poolte ebavõrdsusest töösuhte lõpetamisel – töötajal on õigus leping üles ütelda igal ajal ja põhjusel, tööandjal vaid piiratud juhtudel – peaks töösuhete lõpetamise reguleerimisel lähtuma enam poolte võrdsuse põhimõtetest. Töölepingu lõpetamishüvitisel peaks olema ainult sotsiaalse kaitse iseloom töötuks olemise perioodil ja tööandja peaks vabanema selle maksmise kohustusest, kui töötaja leiab uue samaväärse töökoha.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Mart Relve, mart@koda.ee: Töölepingu lõpetamine töötajaga, kes oma tööülesandeid sisuliselt ei täida ning kes vaid formaalselt oma töökohal viibib, on tööandjale väga raske või isegi võimatu. Töötajate õigused on selles osas väga hästi kaitstud. Töövaidlusi lahendavates institutsioonides domineerib äärmiselt formalistlik lähenemine ning sisuline külg jäetakse tahaplaanile. Järeldus – tööandjal tuleb töölepingut lõpetades otsida töölepingu lõpetamiseks formaalseid põhjendusi.

Eesti Ametiühingute Liidu õigussekretär Margarita Tuch, margarita.tuch@eakl.ee

ee: Minu hinnangul on tööandja õigused ja kohustused praegu tasakaalus. Tõsi, tööandja peab töötajat vallandades olema väga täpne ja kinni pidama teatud protseduurireeglitest. See on keeruline, aga vajalik, sest muidu pole töötajal võimalik oma õigusi kaitsta.

Advokaat Tiia Kruusmaa, t.kruusmaa@solo.delfi.ee: Eesti tööseadusandlus paneb tööandjale tõesti palju kohustusi. Nii on töövõtjal suhteliselt lihtne neist mõne alusel tööandja tegevust vaidlustada. Selles mõttes soosivad Eesti seadused töövõtjat. Ent samas pole Eestis nii põhjalikke ametiühingute ja tööandjate vahelisi kokkuleppeid nagu näiteks Soomes. Sellepärast ongi meil tööseadusandluses nii tugevad töötajat kaitsvad sätted – teisi teid töötaja huvide kaitsmiseks lihtsalt pole.