Tehisintellektis (AI, artificial intelligence) tehakse masinatega arukaid protsesse, st pakutakse probleemidele häid lahendusi, soovitavalt inimese tasemel. Siin võib vaielda, miks peaks olema kriteeriumiks inimene, kui valdkonna liider Google võrdles oma AI-d roti tasemega. Pealegi pole alust väita, et inimese moodi maailma tunnetamine on parim, eriti arvestades, kuidas me käitume ja milliseid raskusi on meil asjadest aru saamisega. Sellegipoolest on levinud mõõta AI oskusi millegagi, mida suudab inimene, näiteks eristada pildil koera kassist, mõista öeldud sõnu või mängida malet.

Selline on kitsas, nõrk või rakenduslik AI. Kõikehõlmava, universaalse, tugeva, tõelise AI puhul peaks masin suutma teha kõike mida inimenegi, soovitavalt enamgi. Selleni on teadmata pikkusega tee, sest meil pole ettekujutust inimese võimetest. Ebatavaliste ja hirmutavate olukordade tekkeks piisab ka kitsast AI-st.

Osa AI-ga seotud hirme on sellised, mis kaasnevad tehnoloogia ja teaduse arenguga üldse. Neist oluline osa peegeldab tegelikult inimeses, kõige kiskjalikumas liigis peituvaid õudusi ehk seda, mida ta AI-ga teha oskab või ei oska. Ainult osa võimalikke hädasid tuleneb tehnoloogiast endast.