Kas tehisintellekti peaks kartma?
Kellele on vaja tehisintellekti? Ainult inimesele, kelle ainsamast tarkusest saab sündida veelgi targem tegelane, mis loob isandale hüvesid ja heaolu. Üllatavalt põhjustab fantaasiate teostumise lähedus ebamugavust nagu etendus, milles illusioonidesse pagemine lõppeb elu inetuse kohtamisega. Õige äratundmist raskendavad tarkade vaidlused, kelle seast leiame näiteks astrofüüsik Stephen Hawkingu, male maailmameistri Garri Kasparovi, tehnoloogia vallas tuntud Bill Gatesi, Elon Muski, Mark Zuckerbergi ning Google’i, IBM-i, Microsofti ja veel paljude ettevõtete tippinsenere ja ülikoolide nimekaid teadlaseid. Kõigil neil on üksjagu õigus. Tegemist on ennustamisega, milles pole õiguse monopoli.
Tehisintellektis (AI, artificial intelligence) tehakse masinatega arukaid protsesse, st pakutakse probleemidele häid lahendusi, soovitavalt inimese tasemel. Siin võib vaielda, miks peaks olema kriteeriumiks inimene, kui valdkonna liider Google võrdles oma AI-d roti tasemega. Pealegi pole alust väita, et inimese moodi maailma tunnetamine on parim, eriti arvestades, kuidas me käitume ja milliseid raskusi on meil asjadest aru saamisega. Sellegipoolest on levinud mõõta AI oskusi millegagi, mida suudab inimene, näiteks eristada pildil koera kassist, mõista öeldud sõnu või mängida malet.
Selline on kitsas, nõrk või rakenduslik AI. Kõikehõlmava, universaalse, tugeva, tõelise AI puhul peaks masin suutma teha kõike mida inimenegi, soovitavalt enamgi. Selleni on teadmata pikkusega tee, sest meil pole ettekujutust inimese võimetest. Ebatavaliste ja hirmutavate olukordade tekkeks piisab ka kitsast AI-st.