Kas tippjuhi palk tõuseb 350-kordseks?
Tallinna Sadama skandaal tõmbas üldsuse tähelepanu faktile, et siinsete tippjuhtide töötasu ületab lihtsurelike sissetulekut kümneid kordi. Ent nagu paljude teiste Eestis palavate probleemide puhul, saab sellegi kohta öelda, et tegu pole üksnes Eesti hädaga – aina suurenevad sissetulekuerinevused teevad muret mujalgi maailmas.
Osalt saaks valitsus Eestisisese ebavõrdsuse kasvu piirata – aga ainult selles osas, kuhu jäävad need, kes pole rahvusvahelisel tööturul konkurentsivõimelised. Maailmakodanike peale Eesti valitsuse hammas ei hakka ning seepärast tuleks enne võrdsustamisele asumist küsida, kas ebavõrdsuse vähendamisest saadav kasu kaalub üles ajude väljavooluga kaasneva kahju.
Paari nädala eest ajakirjas The Economist ilmunud palgaülevaates võtab ebavõrdsuse praeguse määra ja peamise varjukülje hästi kokku üks Ameerika palgakonsultant: "Mullu ületas USA suurfirma tippjuhi palk keskmise töötaja oma 350 korda. Ma ennustan, et 2010. aastaks kasvab vahe sama suureks kui oli Louis XIV ja tema alamate vahel – ja te teate, mis Louis XIV-ga lõpuks juhtus."
Eestis ollakse 350-kordsest erinevusest veel kaugel, aga nii kohalik kui ka globaalne surve palgavahede kasvule püsib ning administratiivsete meetoditega (nagu näiteks progressiivse tulumaksu sisseviimine) nendest jagu ei saa.
Üks põhjus on ettevõtete ühinemised ja konkurentsi teravnemine, mis tõstab nõudlust tugevate juhtide järele – varasemast karmimas konkurentsis tegutseva ja suurema ettevõtte etteotsa on vaja väga head juhti ning enamasti tuleb sellisele ka väga head palka maksta.
Teiseks tuleb Eesti ettevõtetel mõnedele ametikohtadele palgata inimesi lääneriikidest või eestlasi, kes suudaksid samal alal ka mujal läbi lüüa. Loomulikult tuleb neile inimestele maksta lääneriikide tasemel palka, mida üksnes Eestis rakendatavate oskustega inimene ei saa.
Kolmas tegur on moodne tehnoloogia, mis võimaldab paljudel oma ala tippudel ennast varasemast paremini müüa ning ähvardab kohaliku tähtsusega kuulsused kuivale jätta. Hea näide on hiljutine Eestiski tuntud juhtimisguru Eliyahu Goldratti koolituskursus, mida anti satelliitside kaudu edasi üle kogu maailma. Säärane "võitja võtab kõik" suundumus toimib enamikul aladel, kus ühe inimese oskusi saab suures tiraazhis müüa.
Ebavõrdsuse suurenemise vastu oleks abi hariduse edendamisest. See suurendaks inimeste arvu, kes suudavad täita superoskusi ja -teadmisi nõudvaid ametikohti, kasvav konkurents omakorda pidurdaks palgaerinevuste kasvu.
Teine viis ebavõrdsuse varjukülgede vähendamiseks on võrdsete võimaluste loomine (või vähemalt mulje loomine neist). Kui inimene tajub, et temalgi on võimalik tippu tõusta, kui ta enda kallal piisavalt tööd teeb, siis sissetulekute suured erinevused teda väga ei häiriks.
Kolmandaks võiksid rikkurid vaeva näha sellega, et ennast vähemedukatele meeldivaks teha. Rollimudeliks sobib näiteks Ameerika investeerimisgeenius Warren Buffet, kes on lubanud 99 protsenti oma varandusest heategevuslikuks otstarbeks pärandada. Kõrgepalgalised, kes veel hiigelvarandust koguda pole suutnud, võiksid võtta reegliks, et nad ei osta kalleid asju, mis neile midagi juurde ei anna. Mõttetute staatusesümbolitega uhkustamine on põhilisi asju, mis vaesed rikaste vastu mässama paneb.
Lõpuks kulub igaühele ära ka veidi eneseabi oskust. Vaatamata sellele, mida teeb riik või kuidas käitub ärieliit, ei suuda osa inimesi ikkagi saada paremat töö-otsa kui selline, mille kohta inglise keeles on kasutatud väljendit McJob – madalalt tasustatud, madalalt hinnatud ja suhteliselt nüri tööd. Sellisel juhul aitab masendust vältida endale sellise väärtussüsteemi kujundamine, kus karjäär ja raha pole esimesel kohal.
