Kas tuleb ka Euroopa rahapolitsei?
Tuhanded inimesed otsivad raamatute vahelt, põrandalaudade alt, madratsi seest ja veetorude tagant välja Soome markade tagavarad ja sööstavad vahetama või kulutama.
Mõistagi reageerib turg nagu turg ikka, kui mingit kaupa pakutakse palju ja meeleheitlikult – Soome marga väärtus Eestis langeb. Õnnetud on markade müüjad ja õnnelikud nende ostjad, sest mõne päevaga on marga väärtus taastunud. Tegemist oli telegeenius Ivar Vigla eksperimendiga: teda huvitas, kuidas saab meedia abil masse hullutada.
Eestis oli tookord peamise maksevahendina käibel Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu rubla, mis oli hakanud juba 1980. aastate lõpus kiiresti väärtust kaotama. Inimesed püüdsid seepärast hoida vaba raha mõnes kõvemas valuutas. Mitme asjaolu tõttu oli just Soome mark tollel ajal eestlaste sukasääreraha. Fimmi liikus Eestis rohkem kui muud kõva raha. Soomlased käisid Eestis ja jätsid kulutades osa raha siia. Üha enam eestlasi käis Soomes tööl ja muidugi said nad palka fimmides. Lõpuks oli Soome piisavalt lähedal ja arusaadav, et marga tugevust uskuda. Kui oluline on usk rahasse, näitaski too Ivar Vigla koerustükk.
Päris vanasti kasutati rahana väärismetalle – puhast kulda ja hõbedat. Kuid neid on maailmas liiga vähe. Nii olid juba antiiksete impeeriumide valitsejad sunnitud midagi välja mõtlema. Näiteks tuli aastal 211 enne Kristust Roomas käibele dinaar, mis kaalus 4,5 grammi ja kõik see oli hõbe. 500 aastat hiljem oli dinaar ikka veel käibel, kuid hõbedat polnud seal üldse.
Arvatakse, et vähehaaval oli Rooma impeerium Indiast luksuskaupu importides end hõbedast lagedaks teinud. Kuid arvatavasti olid Rooma valitsejad ka märganud, et raha puhul pole tähtis mitte hõbedasisaldus, vaid usaldus valitseja vermitud müntide vastu. Kui suures riigis sai selle mündiga rahulikult maksta, siis oli tal ka väärtus.
Päris esimene ametlik maailmaraha on dollar. 1944. aasta suvel toimus USA-s Bretton Woodsis ÜRO rahanduskomitee istung, kus arutati, milliseks kujuneb maailma majanduskord pärast sõda. Otsustati luua süs-teem, mis põhineb kullal ja USA dollaril. Asja sisu oli, et USA valitsus kohustus fikseerima dollari ja kulla kursi tasemel 35 dollarit = 1 unts kulda. Süsteemi kindlustamiseks loodi Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), mille ülesanne oli laenata raha riikidele, kellel seda ajutiselt nappis. IMF tegutseb ka nagu rahapolitsei – laenu saavad vaid need, kes järgivad IMF-i seatud majanduspoliitika reegleid.
Dollar sai maailmavaluutaks
Süsteem kestis stabiilsena 1968. aastani ja lagunes täielikult 1972. aastal. Siis loobus USA kohustusest tagada dollari stabiilsus kulla suhtes. USA oli end kullast lagedaks teinud nagu ligi 2000 aastat varem Rooma. Maa-ilmas algas uuesti ujuvate kursside ajastu. Kuid USA dollar jäi mitteametlikult endiselt maailmavaluutaks, sest paremat polnud võtta. 1979. aastal sai Euroopa riikidel küllalt ja loodi Euroopa rahakursside mehhanism, mille eesmärk oli hoida oma valuutade vahelisi kursse enam-vähem stabiilsena. Väga hästi see ei toiminud. Esmalt kallines Iiri nael investeeringute buumi tõttu nii palju, et see tuli süsteemist välja arvata. Siis tabas sama saatus odavnenud Briti naela. Süsteem oligi poolik, sest iga liikmesriik ajas oma majanduspoliitikat.
1999. aastal võeti Euroopa Liidu ühise arveldusrahana käibele euro ja 2002. aastal võtsid selle päris käiberahana kasutusele 12 Euroopa riiki. Klubisse pääsesid riigid, mis järgivad nn Maastrich-ti reegleid – inflatsioon, valitsussektori defitsiit, riigivõlg, pika-ajalised intressimäärad ja valuutakurss on olnud mõnda aega teatud piires ja stabiilsed. Kaubandus õitses, majandus kasvas.
Kuni tuli 2009. aasta suur majanduskriis, mis lõi täitsa jalust Kreeka ning põlvili Iirimaa, Portugali ja Hispaania. Valitsussektori kulud on seal kõvasti suuremad kui tulud. Kulusid kiiresti kärpida ei saa, sest siis tulevad inimesed tänavale. Laenu võtta ka ei saa, sest vabaturul keegi niisugustele ei laena. Rahvusvaheline Valuutafond võiks aidata, kuid temagi jõust jääb väheks. Eurot kasutavatel riikidel oli valida, kas heita nõrgad rahaliidust välja või anda neile laenu ja aidata uuesti rajale.
Valiti laenu ja aitamise tee ning koos IMF-iga loodi paar nädalat tagasi 750 miljardi euro suurune abifond. Lisaks hakkas Euroopa Keskpank eelmisest nädalast ostma eurot kasutavate valitsuste võlakirju, mis toob süsteemi kiiret raha.
See pole veel Euroopa Valuutafond, sest laenu andmisest üksi ei piisa. Tarvis on ka organisatsiooni ja inimesi, kes aitaksid ja kontrolliksid, et nõrga enesedistsipliiniga riigid oma rahaasjad korda teeksid ja korras hoiaksid. Kuid küll me sellise organisatsiooni loomist peagi näeme.
Aavo Kokk selgitab kuni suveni igal teisel kolmapäeval aktuaalsete majandussündmuste tausta.
