Kas ühest maksuastmest piisab?
Nüüdse korralduse pooldajad räägivad palju maksusüsteemi efektiivsusest – mis loomulikult on üks oluline eesmärk. Aga ainult üks paljudest, sest kõige efektiivsem maksusüsteem oleks selline, kus kõigilt inimestelt korjatakse igal aastal täpselt sama summa. Ei ole vaja vist eksida kuigi kaugele sotsiaalse õigluse libedale jääle mõistmaks, et säärane süsteem ei ühti ilmselt ühegi mõistliku inimese arusaamaga egalitaarsusest. Sotsiaalne õiglus (mille majanduslik aspekt seisneb siis vara ümberjagamises või jagamata jätmises) on samuti teema, mis maksunduse puhul üles kerkib – on ju raha ühest laekast teise tõstminegi üks maksude funktsioone. See keskustelu haakub aga ka näiteks eetikaga, mistõttu jäägu selle poolt- ja vastuargumentide kaalumine pigem teiste artiklite teemaks. Ega majandusõpikud annagi päris ühest seisukohta, milline tulumaksusüsteem õigeim on. Siiski kaldub enamik maksuteoreetikuid tavaliselt pigem astmelise tulumaksu poolele*. Miks? Lisaks ümberjagamisele on põh-juseks veel üks maksusüsteemi siht – see peaks üldjuhul võimalikult vähe moonutama inimeste käitumist. Inimesed peaksid oma otsuseid langetama võimalikult sarnaselt olukorraga, kus maksud sootuks puuduvad.
Vaesem reageerib kiiremini
Astmeline tulumaks täidab seda eesmärki, sest empiirilised uurimused on näidanud, et inimeste käitumine erineb sissetuleku-rühmade kaupa (üllatus-üllatus!). Madalamapalgalise tööjõu pakkumine reageerib sissetuleku (ja seega ka maksude) muutusele märksa tugevamalt kui kõrgema teenistusega inimeste oma. Majandusslängis öeldakse selle kohta, et väiksema palgaga inimeste tööjõu pakkumine on sissetulekuelastsem kui paremini tasustatutel. Siit tuleb aga järeldus, et madalamapalgalistel võiks olla ka väiksem maksukoormus, sest nende käitumist mõjutavad maksud rohkem. Kui lihttöölise Juku palk maksutõu-su tõttu kahaneb, siis jõuab ta märksa tõenäolisemalt järeldusele, et parem oleks hoopis kodus diivanil pikutada, kui tehasedirektor Juhan samaväärse sissetulekuminetuse puhul. Nüüd tuleb muidugi mängu üks praeguse maksukorralduse pooldajate argumente, et meil juba on olemas üks aste – tulumaksuvaba miinimum. Aga kas sellest ka piisab?
Tallinna tehnikaülikooli professori Karsten Staehri mõne aasta tagune uurimus** annab viiteid, kuidas on lood tööjõu pakkumise sissetulekuelastsusega Eestis. Staehr jagas tööjõu neljaks ja tema 2005. aasta andmete põhjal tehtud arvutuste järgi oli alama tulurühma puhul tööjõu pakkumise sissetuleku-elastsus 0,35, keskmise teenistusega inimeste kahel grupil 0,65 ja kõrgemapalgalistel 0,3. Ehk maakeeli – üheprotsendiline palgatõus suurendaks tööjõu pakkumist madalapalgalistel 0,35, keskmikel 0,65 ja paremini tasustatutel 0,3 protsendi võrra. Seega sarnaneb Eesti palgasaajate käitumine teiste riikide näitajatega, vaid kõige madalama sissetulekurühma puhul on elastsus ebatavaliselt väike. Ka näitas uurimus, et mida kõrgema sissetulekuga inimene, seda madalam oli temalt täiendava maksukrooni kogumise kulu. „Need tulemused võivad viidata efektiivsuse võimalikule kasvule, kui maksukoormus jaotada ümber võrreldes praeguse proportsionaalse maksusüsteemiga,” seadis Staehr oma kokkuvõttes ettevaatlikult sõnu.
Järelikult näib olemasolevate andmete põhjal, et Eestigi jaoks oleks parim tulumaksusüsteem just astmeline. Kahtlusega tuleb suhtuda kõigisse, kes väidavad, et nemad teavad täpselt, millised peaksid olema maksuastmed ja kui palju sellest kõigest tulu laekub. Rahandusministeerium arvutas astmelise maksu kehtestamisel riigi kukru täiendavaks tuluks 40 miljonit, sotsiaaldemokraadid 160 miljonit eurot. Küllap saab eeldustega mängides kätte veel igasuguseid tulemusi. Meie praeguste teadmiste juures on sellised arvutused üsnagi samaväärsed rehkendusega, mitu mahapõlenud maja saaks igal aastal uuesti üles ehitada, kui kõik tuletõrjujad koondada.
* Vt näiteks Tax by Design: the Mirrlees Review. Institute for Fiscal Studies, 2010, draft
** Karsten Staehr. Estimates of Employment and Welfare Effects of Personal Labour Income Taxation in a Flat-Tax Country: The Case of Estonia, Working Papers of Eesti Pank No 3/2008
