Kas unustasime enda põgenemise?
Mind paneb imestama valitsuse ja ka üldsuse suhtumine pagulastesse. Mõelge tagasi 1944. aastale. Kui Rootsi, Saksamaa ja teised riigid oleks keeldunud meie põgenike vastu võtmast, poleks olnud neid Eesti organisatsioone, mis aitasid Eesti riigi järjepidevust hoida! Ning kui selleks aeg tuli, ka jõudumööda Eesti riiki uuesti üles ehitada.
Kus on eestlaste solidaarsus? Paarsada põgenikku pole mass. Pealegi põgenevad need, kes on rohkem hakkajad, julgemad, enamasti ka haritud inimesed, kellest Eesti riigile võib kasu olla. Balti põgenikud, kes saabusid Rootsi, nendest oli eestlasi umbes 20 000, lätlasi ja leedulasi palju vähem, olid igati oma uuele kodumaale kasulikud ning on seda tänaseni.
Ka siis, kui poleks riigile kasutegurit, peaks mõtlema humaanselt. Inimesed põgenevad, sest nad kardavad oma elu ja laste elu pärast. Nad on kaotanud kõik, nad ihkavad vabadust. Ühtlasi on neil vaja katust pea kohale ja sööki, et elus püsida. Eesti riik ei ole enam nii vaene, et me ei suuda seda pakkuda. Kas oleme tõesti unustanud, mida tähendab okupatsioon, põgenemine ja vangilaager?