Kas USA vajab endale presidendiks ema või isa?
Kumbki kandidaat ei ole silmnähtavat edu saavutanud ja see räägib sellest, et ameeriklased ei ole veel oma valikut teinud. See räägib ka, et mõlemad presidendikandidaadid on rahvale peale läinud suhteliselt võrdselt, kuigi tegemist on diametraalselt erinevate persoonidega.
Euroopast vaadatuna tundub ehk Trump mõnevõrra tahumatu ja presidendile sobimatult lärmakas, Clinton kehastab samas justkui väärikat ja tasakaalukat riigipead.
Ameerika Ühendriikide presidendi kuvand erineb aga väga oluliselt Euroopas harjutust, kus president on vaikiv ja vähenähtav institutsioon ning võib tulla inimeste hulgast, keda rahvas ei tunnegi.
Ameerika president on oma kogukonna liider. Ta on ette pühitsetud kangelane! Kõik me teame Hollywoodi filmitööstuse kassahitte „Air Force 1“ ja „Independence Day“ ning veel palju sarnaseid linateoseid, kus Ameerika president isiklikult hüppab hävitajasse ja annab surmava hoobi vaenlasele või käärib käised üles ja annab otsustava lahingu lähivõitluses pätikambale.
See on kuvand, mis innustab ameeriklast ja millisena ta on valmis oma presidenti nägema. Midagi sarnast oleme märganud ka oma lähinaabri juures, kus riigijuht sööstab ründelennukil taevasse ja pistab rinda proffidega hokiväljakul, teeb seda sealjuures peaaegu päriselt.
Kahetsusväärselt ei ole selle suurriigi kinotööstus toetamas neid arvukaid suuri tegusid, kuid nagu öeldud, on selles siiski mingi originaalsuse võlu. Kaadreid kurgedele järgi lehvitavast ühendriikide presidendist meile ei meenu.
Seetõttu kõnetavad Trumpi mürgeldamine ja piiri peal väljaütlemised väga paljusid ameeriklasi enam kui Clintoni tasakaalukas ja pisut liiga ametlik hoiak.
Kandidaadid ongi keskendunud avalikel debattidel rohkem oponendi isiklike probleemide paljastamisele. Ja see töötab.
Viimases debatis, kus küsija rahva hulgast tahtis teada tulevase presidendi seisukohta Süüria ja Venemaa poliitika suhtes, olid mõlema vastused pigem tagasihoidlikud ja ümarad.
Küll aga kulutasid Trumpi eksarmukesed, tema Bangladeshis valmistada lastud lipsud ja võimalikud maksupettused ära kogu paljuoodatud debati aja.
Olgu öeldud, et Trumpi perekonnale kuulub lisaks globaalsele kinnisvaraärile nähtav osa USA moetööstusest, mis toodab väidetavalt oma tooted väljaspool Ameerika Ühendriike.
Clintonite põrumine tervishoiupoliitikas, Hillary e-posti lekkimine ja demokraatide uinumine kõikides riigile vajalikes valdkondades on olnud vabariiklaste presidendikandidaadi lemmikteemad.
Donald Trumpi süüdistamine võimalikes ärimahhinatsioonides toob reeglina kaasa usutluse, kes ja kui palju oma raha selleks kampaaniaks kulutab. Ja vastust teavad juba asjaga kursis olevad ette.
Trump kulutab oma raha, aga Clinton Sorose ja Buffeti oma.
Tundub siiski, et sarnane diskussioon ei puuduta liiga tugevalt ameerika valijat, mistõttu rändavad need küsimused ja vastused debatist debatile koos kandidaatidega visalt edasi.
Igal juhul on muidu tagasihoidlikuks peetud Clinton kasutanud sellist allapoole vööd tulistamise taktikat oluliselt rohkem kui ülekeeva mulje jätnud Trump.
Hillary ekspresidendist abikaasa vallatused Valge Maja ovaalsaalis ei ole leidnud kohta vabariiklaste valimisarsenalis vastupidiselt demokraatidega, kes on välja otsinud tütarlapsed, kellest nüüdseks on küll juba saanud väärikad vanaprouad ja keda väidetavalt noor Donald Trump omal ajal võimalikult puudutanud on!?
Huvitav on tõdeda, et väljapaistev ja sisuline agressiivsus ei ole siinkohal mõlema kandidaadi puhul samased.
Kandidaatide imagod on väga erinevad, mis jagab valijad selgemalt kui kunagi varem. Vabariiklaste väljapakutu on kõvasti uuem ja ootamatum kui demokraatide kampaania, aga kumb töötab paremini, seda näitab lähiaeg.
Üks ühine teema siiski on, mis eraldab kandidaatide seisukohad ja puudutab väga paljude ameeriklaste hinge. Ilmselgelt puudutab see ka väga palju valimise lõpptulemust.
Nimelt on immigratsioonipoliitika see, mis toob välja mõlema leeri erinevad näod.
Vabariiklaste hoiak läbi Trumpi suu on see, et immigratsiooni tuleb piirata. Illegaalid, keda on erinevatel andmetel ühendriikides 11 miljonit, tuleks välja saata ja anda koduameeriklastele tagasi nende töökohad. Seega tehtaks Ameerika taas tugevaks.
Demokraadid ütlevad, et Ameerika ongi tugev ja mingit remonti riik ei vaja. Nende hoiak immigrantide suhtes on palju liberaalsem, mis näeb ette küll probleemiga tegelemist, seaduste ja maksupoliitika korrastamist, kuid mitte äärmuslikke samme nende suhtes.
See innustab värskelt sisserännanuid hääletama ikka ennast soosiva poliitika poolt, millel omakorda võib olla otsustav osa Ameerika Ühendriikide järgmise presidendi valimise tulemustele.
Trump küsib: kus te, demokraadid, siiani olite, et alles nüüd, presidendivalimiste kampaania käigus, selliste riigile oluliste küsimuste peale mõtlete.
Vabariiklased deklareerivad veel, et selline „probleemidega tegelemine“ ongi viinud Ameerika Ühendriigid seisu, kus riik vajab remonti. Demokraadid ütlevad, et nii need asjad ei käi ja mingeid suuri ümberkorraldusi pole vaja.
Ameerika kodanike ees seisab varsti tähtis valik, kas nad soovivad endale ema või tahavad isa. Mõlemad ei ole sel korral võimalikud.
