Kaspar Korjus: miks kiusame e-residente? Head pensioni ei soovi või?
Täna ei valmistu Eesti aga enam kasvuks, vaid enda meelest riske juhtides loob vundamenti tuleviku kriisidele. Arengu asemel mõtleme, kuidas viia riske nulli ning hoida tänast pilti ilusana. Eestil minevat piisavalt hästi ja edasist tulu polevat vaja otsida.
Ehmatav on näiteks kuulda, et välisinvestoritel on üha väiksemad võimalused end Eestisse äri ja pangakontoga sisse seada. Mitmed, kes on kontosid avanud, peavad kuulma nende sulgemisest. See juhtus isegi möödunud nädalal Äripäeva poolt aasta ettevõtteks valitud 2017. aasta telekomettevõttega, kes Eestisse juba aastast 2007 korralikult makse tasunud. Kontode sulgemise õigustuseks ei saa sel juhul tuua enam seda, et pangad ei tunne piisavalt oma klienti.
Kust siis raha tuleb?
Kulude optimeerimise kõrvalt saab väikese riigi majandus kasvada ikkagi uuest rahavoost, mitte olemasoleva vara ümberjaotamisest. Kui mõni aasta tagasi oli mitteresidentide kontode määr Eestis üle 15%, tänaseks natuke üle 10%, siis kardame, et riskimaanduse ideaaliks on jõuda 3%ni. Seega, üks kord veel - Eesti majandusele tähendab see välisinvestorite rahade blokeerimist pannes kogu lootuse panemist ekspordi ja turismi kasvule ning ilmselt ka välistööjõu toomisele Eestisse, millest viimasega on aga olulisi probleeme.
Samas ei ole antud olukorras kohane mõnda valitud osapoolt otseses pahatahtlikkuses süüdistada. Kui riski ja järelevalve kohustuse võtab pank, siis oleks ebaõiglane riigil dikteerida, mis kliente pank teenindama peaks. Üldiselt Eesti tugevat finantsreitingut ei saa ka võtta iseenesest mõistetavalt, vaid selle taga on järjepidev hea töö nii meie finantsinspektsiooni kui pangaliidu poolt, seda eriti võrreldes lõunanaabritega. Ka e-residendid on tegelikult väga rahul Eesti pankade, e-teenuste valiku ja kliendisõbraliku teenindusega.
Ameerika pankade surve
Välja on toodud suur mõju Ameerika panganduse poolt, kes rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide vähendamiseks ei soovi näha kõrget mitteresidentide kontode protsendimäära. Välja on toodud ka surve korrespondents- ja emapankadelt, Eesti finantsinspektsiooni liiga jäik poliitika, kuid ka Eestis tegutsevate pankade riskitaluvusmäär. Pankade soovimatus riski võtta võimalike sanktsioonide ja trahvide pärast on ju ka täiesti mõistetav, sest juba tänased Eesti pangandussektori aastased puhaskasumid ulatuvad sadadesse miljonitesse eurodesse. Milleks riskida?
Eelnev jutt käis välisinvesteeringute kohta laiemalt. Ka e-residentsuse programmi juhina näen, et kuigi programm on toonud meile palju tähelepanu ja tulu, on küsimus edasises kasvus, mis on välisinvesteeringute kliima jahenedes üha ebakindlam.
Meil on e-residentsuse programmi näol toimiv ja tulutoov idee: me võtame Eestis välja mõeldud e-teenused ning pakume neid kogu maailmas, me teeme oma väikese turu suuremaks pakkudes Eesti enda firmadele võimaluse müüa oma teenuseid teistesse riikidesse, me teenime meie riigikassasse tulu ning seejuures ei kuluta me selle tulu teenimiseks oma maavarasid, metsi ega maid.
Ülikontrollitud kliendid
E-residendid on väga hästi kontrollitud taustaga inimesed. Neid kontrollivad muu hulgas EMTA, PPA ja teised Eesti riigiasutused. E-residendi kandidaat peab kohtuma politsei või välisministeeriumi esindajaga, andma sõrmejäljed ja üha rohkem toimub see koos regulaarsete järelkontrolli mehhanismidega.
Kui üks asutus märkab mittelubatud juhtumit, siis sellest saab teavitada ka teisi osapooli kuni sertifikaatide kinnipanekuni. Selline läbipaistvus ei välista seda, et üks kriminaal ei hakkaks e-residendiks ega suudaks läbi viia midagi lubamatut; aga päris kindlasti ei ole kriminaali poolt e-residendiks hakkamine tark tegu. Sellepärast on teenusmajanduskoja nõukogu liikme, Ivar Veskioja, poolt olnud lausa ettepanek muuta e-residentsus välismaistele ettevõtjatele kohustuslikuks elemendiks.
Peab ülal 16 pensionäri
Toetudes Deloitte'i 2017 aasta tehtud majandusliku mõju analüüsile, toob üks e-residendist ettevõtja oma eluea jooksul Eestisse 70,000€ tulu või teisisõnu - tasub 7 hooldaja aastase palgafondi või maksab 16 Eesti pensionäri terve aasta pensioni. Ainuüksi 2018. aasta esimese kolme kuuga on e-residendid asutanud Eestisse rekordiliselt 600 uut ettevõtet. Siinkohal nendin, et juba üle poolte nendest kasutavad välismaised finantstehnoloogia (fintech) ettevõtteid Eesti pankade asemel.
Kas me tõesti kardame leida koos lahendusi, et kasvatada sellisel moel saadavat riiklikku tulu maksimaalselt? Ja kui keegi pole tänases uuendusliku mõtte külmumises otseselt süüdi, siis ehk saame teha koostööd? Mis oleks, kui kõik Eesti riigiasutused, pangad ning erakonnad töötaksid koos selle nimel, et olukord saab lahendatud? Me suutsime seda ju teha ID-kaardi turvariski puhul. Erinevalt ID turvariski kriisist ei ole siin muidugi ühte nn tarkvara uuendust, millega kõik mured saavad lahendatud. Lahendus tuleb koos välja töötada nii kolleegidega Ameerikast, Euroopa Liidust, Rootsist kui riigiasutuste ja pankadega Eestis.
Kes maksab pensionid?
Ehk olen liiga naiivne, aga usun, et koos pingutades oleks Eestil võimalus nn jalg maha panna ja riigina teiste riikide survest iseseisvamalt otsustada oma ärikeskkonna üle.
Juba 2025. aastaks on meil prognooside kohaselt tööjõuturul 100 000 inimest vähem. Kes maksab meie pensionid, kui rahvastiku vähenemise ja kasvu puudumise tulemusel kasvab tööga hõivatud rahvastiku kohustus ja vastutus üle mõistuse suureks? Ma väidan, et vaadates nelja aasta asemel hoopis paarkümmend aastat tulevikku on meil tarvis rajada uusi võimalusi kasvuks, samal ajal kui riskide absoluutse nullimise iha ongi meie suurim risk.
