•• Härra Kasparov, 16. ja 17. detsembril korraldasite te Moskvas koos teiste demokraatia poole püüdlevate poliitikutega “mittenõustujate marsi”. Kohale tuli 3000 inimest ja … 8000 politseinikku. Kas demonstratsioon oli edukas?

Iga demonstratsioon, mis saab teoks, on edukas. Me soovisime katsetada uue koalitsiooni Teine Venemaa ühtehoidvust – ja see õnnestus. Et kohal oli nõnda palju politseinikke, näitas, et valitsus ei suuda ümber käia isegi nii ohutu rühmitusega nagu meie. Me taotleme ju ainult diskussiooni. Teine Venemaa koosneb erinevatest poliitilistest rühmitustest. Meile oli tähtis, et esindatud on kõik vanuserühmad, sh needki, kes tavaliselt tänavapoliitikat ei aja. Aga nad usuvad, et demokraatlikud vabadused on olulised.

•• Teie ühenduse peakorteris tehti päev enne demonstratsiooni läbiotsimine?

Äsja vastuvõetud poliitilise ekstremismi vastane seadus võimaldab vahistada inimesi, kes näiteks levitavad valitsusvastaseid lendlehti. Läbiotsijad võtsid kaasa paar asja, sh mõned ajalehed, politsei algatas uurimise. See aktsioon näitas, et valitsus – nimetagem seda reÏiimiks – püüab demonstreerida oma tugevust. Tegelikult näitas ta aga vaid oma nõrkust ja see muutis meie toetajad veelgi kindlameelsemaks. Kuid mis on tõeliselt ohtlik: opositsiooni vastu suunatud aktsioone ei korralda mitte politsei, vaid salateenistus FSB, täpsemalt organiseeritud kuritegevuse vastane eriüksus.

•• Kas teid ei hirmuta ajakirjanik Anna Politkovskaja ning kunagise luureagendi Aleksandr Litvinenko mõrvamine?

Kui ma ütleksin, et ma ei tunne hirmu, siis ei vastaks see tõele. Kuid meile Moskvas on olukord siiski vähem ohtlik kui neile, kes on aktiivsed provintsides ning keda repressioonid iga päev ohustavad. Selliseid haaranguid, nagu tehti detsembris minu juures, toimub Venemaal kõikjal, iga päev. Inimesi kuulatakse üle, neid ähvardatakse ja deporteeritakse, kuid lääne ajalehtede esiküljed sellest ei räägi. Kui ma hädaldaksin, oleksin kõigi nende vaprate inimeste suhtes ebaõiglane.

•• Mida te kardate?

Päevakorral on hirm mürgitamise ees: keegi ei lähe restorani inimestega, keda ta hästi ei tunne, ega söö midagi, mida ei saa ise kontrollida. Ning muidugi kardetakse rünnakuid. Mul on ihukaitsjad, kes turvavad mind peaaegu ööpäev läbi. Näiteks on võimalik, et su büroo otsitakse läbi ja sealt “leitakse” ootamatult uimasteid. Neil on neetult palju võimalusi, kui nad tahavad meid mängust kõrvaldada.

•• Kas Vladimir Putin on veel säilitanud kontrolli riigi üle?

Ma arvan, et ta kontrollib parimal juhul omaenda kabinetti. Aga kui me räägime Kremlist või FSB-st, siis kõneleme me lõhestunud, omavahel vaenutsevatest rühmitustest. Gruppe, kes tahaksid pärast Putini lahkumist võimuvõitlust võita, on palju. Ma usun, et Politkovskaja mõrvamine oli nende sisemiste võimuvõitluste tagajärg. Nad tahavad viia Putini niikaugele, et ta jääks ükskõik mis moel edasi ametisse. On inimesi, kes kardavad, et nad kaotavad võimuvõitluse. See tähendab neile oma võimu ja vara kaotamist. Kuid võib ka tähendada, et sind leitakse oma kodust, peas kolm kuulihaava. Ja siis öeldakse, et oled sooritanud enesetapu!

•• Paari nädala eest kutsuti teid Sabine Christianseni (tuntud Saksa saatejuht – toim) jutusaatesse, kuid vahetult enne saadet kutse tühistati. Oletatakse, et sellega oli seotud Venemaa Berliini suursaadik Vladimir Kotenev. Olite te üllatunud?

Jah, see ‰okeeris meid. Oleme harjunud, et Vene meedia ei räägi meist – aga Saksa meedias oli alati garanteeritud, et asjadest saab kõnelda ning on võimalik tutvustada avalikkusele ka meie, mitte üksnes riigi vaatenurka. Kui Venemaa suursaadik sai tõesti takistada minu esinemist, siis pole see hea märk. Kahjuks näitas see, et Kremli käsi ulatub riigi piiridest kaugemalegi.

Minu viimane esinemine Venemaa üleriigilises telekanalis oli jaanuaris 2004 – kolmeminutine lõik uudistesaates –, aga see oli enne minu poliitikasse minekut. Ning meie demonstratsiooni kajastas üksnes üks kohalik raadiojaam ning üks väike sõltumatu ajaleht. Ükski massimeediakanal ei julge seda teha.

•• Kas see vihastab teid, et lääne poliitikud ei kritiseeri Putinit?

Kahjuks on lääne poliitikud viimastel aastatel tegelnud omaenda asjadega. Nad teevad näo, justkui nad ei näeks, mis meie riigis toimub.

•• Gerhard Schröder nimetab Venemaad demokraatlikuks.

Härra Schröder on erijuhtum: ta töötab Gazpromi heaks, seega kaudselt Putinile. Kuid ka Blair, Chirac ja Bush ei ole kunagi tõde sõnastanud. Silmakirjatseda, nagu oleks Putin demokraat, on demokraatia reetmine. Ja see annab hoobi Venemaa demokraatlikule opositsioonile. Valitsus saab sellele tuginedes öelda: “Mida te tahate? Sellised isikud nagu Bush ja Schröder nimetavad meid demokraatideks.”

•• Kuidas on Putinil teie arvates õnnestunud läänt selles veenda?

Olen viimastel aastatel maletajana kohtunud selliste Saksa poliitikutega nagu Otto Schily (endine siseminister) ja Hans-Dietrich Genscher (endine sise- ja välisminister). Mulle tundub, et nad uskusid tõesti, et Putin rajab uue Venemaa. Putini kasuks räägib ka see, et tänu oma KGB-ajale Saksa DV-s räägib ta saksa keelt, esineb retooriliselt veenvalt ning on suutnud hästi etendada läänemeelse reformija rolli. Juba optiliselt eristub ta Boriss Jeltsinist – on sportlik, jätab soliidse mulje. Ning muidugi tahtsid läänes kõik, et Venemaast saaks Euroopale tugev partner. Algul tegi Putin ju ka paar mõistlikku sammu, kuid see kõik tugines majanduskasvule, mis omakorda ei tulenenud edukatest reformidest, vaid kerkivatest energiahindadest.

•• Te olite maletajana tuntud selle poolest, et suutsite täpselt analüüsida vastase tugevust ja nõrkusi. Mis on Putini tugevad küljed?

Ta on äärmiselt kaval ja suudab enda huvides inimeste vahele kiilu lüüa. Ta on osanud ära kasutada Saksamaa, Prantsusmaa ja Ameerika erimeelsusi.

•• Ja nõrkused?

Tal on palju nõrkusi. Kuid tema suurimaks probleemiks on 2008. aasta valimised. Nende valimiste lähenemine on ka põhjus, miks süsteem praegu niimoodi kõigub. Totalitaarsetes reÏiimides valitseb rahu senikaua, kuni kõik teavad, et boss on kohal – kui on oodata tema lahkumist, tekib rahutus. On oht, et süsteem variseb kokku.

•• Kas oskate seletada, miks on Putin ikka veel nii populaarne?

Kui Vene telekanalite ajupesu kõrvale jätta, siis usun, et üks põhjusi on ka see, kuidas arvamusküsitlusi läbi viiakse. Kas te kujutate ette, et olete Venemaa kodanik ning korraga helistab teile keegi ja küsib: mida te arvate härra Putinist? Milline on N Liidus sündinud inimese loomulik reaktsioon? Ta ei tea, kes on teisel pool toru otsas, ega soovi endale pahandusi. Mind üllatab, et leidub seegi 25% inimesi, kes ütlevad, et neile Putin ei meeldi.

•• Putini noorteorganisatsiooni Na‰i nimel avaldas äsja meelt 75 000 inimest…

Neid oli tublisti vähem, võib-olla 30 000, aga need kõik on kinnimakstud inimesed. On inimesi, kes saavad valitsuselt raha, vältimaks meie juures midagi oranÏi revolutsiooni laadset.

•• Teie demonstratsiooni telekaadritest jäi mulje, et noori opositsionääre sama hästi kui polegi.

Demonstratsioonil olid mõned noored inimesed. Eile oli mul debatt ühes noorte internetilehes. Mulle valmistas rõõmu näha, et noored teavad: kõik “traditsioonilised” parteid on valitsuse kontrolli all. Kahju, et peame võitlema tugeva vastuvooluga. Praegused ülikõrged naftahinnad täidavad riigikassat ning seega teab valitsus, et ta suudab paljusid rahustada. Ta ostab endale teatud gruppide lojaalsust. Ning kõigele vaatamata vangub pind tema jalge all. Ma ennustan: 2007. aastal elab Venemaa üle suure poliitilise kriisi.

•• Kas vangistatud oligarhi Mihhail Hodorkovski saatus on praegu Venemaal päevakorral?

Ei, asjaolu, et Jukos lõhuti ning erastati, tähendas avalikkusele teema lõpetamist. Paljud inimesed mäletavad siiski, et Hodorkovski on olemas ning et ühel päeval saab ta vabaks. Ent niikaua kuni Putin on võimul, jääb ta vangi. Ma usun, et niipea kui Putini reÏiim langeb, Hodorkovski vabastatakse. Unustage õigussüsteem – see sõltub Putinist. On ka palju teisi Hodorkovskeid, väiksemas mastaabis. Nad ootavad õiglust.

•• Kas ta võib hakata poliitikuks ning saavutada märtrina edu?

Ma ei tea, kuidas vangla on talle mõjunud. Ta on juba mänginud väga olulist rolli ja olnud meile suureks abiks, aidates oma juhtumi najal viidata Venemaa õigussüsteemi olukorrale. Nii traagiline kui see tema enda jaoks ka pole, oli see Venemaa demokratiseerumise huvides.

•• Kuidas näevad välja teie argipäevad?

Midagi sellist nagu argipäev mul praegu ei olegi. Kohtun oma organisatsiooni liikmetega. Selle kõrvalt töötan ühe raamatuga, mis peab 2007. aastal ilmuma. Ning et aeg-ajalt mõtteid kõrvale juhtida, mängin internetis veidi malet.

Intervjuu ilmus esmakordselt 28.12.2006 ajalehes Die Zeit. Copyright: Anita Blasberg/Die Zeit. Tõlkinud Külli-Riin Tigasson