Kui me võtame ainult lapse heaolu arvesse ja me ei mõtle siin ühtegi majanduslikku põhjust, võiks see lastehoid olla poolepäevane, üheksast kuni üheni. See oleks selline ideaal, et laps saab sotsialiseeruda, õppida, kohaneda ja me ei tee talle haiget eemalolemisega. Kolmandast eluaastast nooremad lapsed peaksid üleüldse emaga kodus olema. Aga alati ei saa seda teha, vanematel ei ole teist varianti enam lihtsalt.

Kuidas sellised pikad päevad last mõjutavad?

Alahinnatakse, millise kohutava mõju avaldab kiindumusobjektist eemalolemine lapsele. Alla kolmeaastase lapse puhul ei ole tema areng veel nii kaugele jõudnud, ta näeb vaeva, et püüda uskuda: ema on olemas, ema armastab mind, ema tuleb tagasi. Osades lasteaedades ja lastehoidudes kasvatajad teevad veel sellist asja, et „me ei räägi emast" ja „see on see e-tähega sõna, mida me ei maini, sest siis hakkavad kõik lapsed nutma". Siis elabki laps kahtlusega ja ei tea, mis toimub. Kujutage ette sellist kaheksatunnist muretsemise päeva.