Katastroof meie silme all
Erinevalt orkaanidest, mille tagajärgi saab kohe likvideerima hakata, kestab see katastroof ikka edasi ja järjest suureneb. Kui suureks kujuneb naftareostuse mõju? Mastaape on väga raske ettegi kujutada. Reostus hõlmab ookeani pinna, süvaveekihid ja korallid, Mehhiko lahe rannikud ning võib jõuda lõpuks isegi Arktikasse.
Nafta liikumist hakkavad mõjutama ookeanide hoovused. Mida rohkem naftat vette vabaneb, seda keerulisemaks muutub selle leviku muster. Tagajärjed on kolossaalsed: rikutud rannikud, lindude ja merikilpkonnade hukk, krabi-, austri- ja krevetivarude hävimine. Kalad jäävad küll ellu, kuid naftaga vähegi kokku puutununa pole neid maitse tõttu võimalik enam süüa. Kui suurem osa sama piirkonda tabanud orkaani Katrina tagajärgedest suudeti paari aastaga likvideerida, siis lahe ökosüsteemide taastumine võtab aastakümneid. Kahju Mehhiko lahe kalandusele ja turismisektorile hinnatakse juba praegu paljudes miljardites dollarites, kuid nafta ei levi ainult veepinnal. Lekkivat naftat töödeldakse ka kemikaalidega ning osa sellest moodustab vee all hiiglasliku mulli, lisaks settib nafta klompe moodustades veepinnalt mere põhja, kahjustades nii koralle kui ka vaalasid. Nagu ookeanis tekkinud prügisaar, tekib ka suur avamere naftalaik, rikkudes järjest kalastuspiirkondi. Ning lõpuks – Golfi hoovusega võib nafta levida kuni Arktikani välja.
Alahindasid riske
Mis läks valesti? Piisab pilguheidust USA naftaplatvormide kaardile Mehhiko lahes. Texase, Louisiana ja Mississippi rannikul on ligi 4000 naftaplatvormi! Kui olemasolevate puuraukude tootlikkus on ammendumas, puuritakse platvormilt uusi auke – üha sügavamale. Kontrollimatud gaasipursked on uute naftapuuraukude rajamisel suhteliselt sagedased, Mehhiko lahes umbes seitsmel juhul tuhandest. Katastroofi peaks sellistel juhtudel ära hoidma spetsiaalne seade – mere põhjas paiknev hiigelsuur klapp BOP (blowout preventer) massiga 450 tonni. Selliste seadmete rikkevõimalust oli hinnatud nullilähedaseks, kuid nagu nägime – varem või hiljem ikkagi midagi juhtub. Suure tõenäosusega mängis oma rolli puuraugu ülisuur sügavus. Samuti ei olnud Deepwater Horizoni BOP varustatud raadio teel suletava sulgurmehhanismiga.
Ükski Mehhiko lahest naftat ammutavatest firmadest ei olnud selliseks katastroofi stsenaariumiks valmis. Naftapuurimise load anti välja ilma katastroofistsenaariumiks tehnoloogiat ja tehnilisi vahendeid omamata.
Leke jätkub: seda pole senini õnnestunud sulgeda. Katmine suure kupliga ebaõnnestus, kuna nii suures sügavuses tekkisid metaanhüdraadi kristallid ja ummistasid kupli ava, kustkaudu oleks pidanud nafta pinnale pumbatama.
Ravivad mürgiga
Õnnestunud on sisestada ühte kolmest lekkekohast peenem toru ning seeläbi koguda keskmiselt 2000 barrelit päevas. Nüüd on plaanitud üha uued katsed – pumbata lekkivasse puurauku raskeid vedelikke, ummistada see köite, autokummitükkide ja golfipallide seguga ning paigaldada lekkiva BOP peale kogumistoru või teine samalaadne seade. Kuid seda kõike tuleb teha 1500 meetri sügavusel mere põhjas! Kui katsed jätkuvalt ebaõnnestuvad, võib maardla rõhu alandamise kaudu leket pidurdav lisapuurauk valmida alles augustis. Niikaua võib leke jätkuda, kusjuures eri hinnangutel on igapäevane eralduv kogus 5000–25 000 barrelit. Isegi lekke mahu kohta puudub usaldusväärne info.
Kui 1967. aastal toimus Suurbritannias Cornwalli rannikul üks ajaloo suurimaid tankeriõnnetusi Torrey Canyoni naftatankeriga, selgus hiljem, et naftalaigu töötlemiseks kasutatavad kemikaalid põhjustasid suuremat keskkonnakahju kui juhul, kui selline töötlemine oleks jäetud lihtsalt tegemata. British Petroleum (BP) on Mehhiko lahes asunud nii naftalaike merepinnal kui ka lekkivat naftat töötlema kemikaaliga Corexit 9500. USA keskkonnaagentuur on viidanud selle kemikaali toksilisusele, puudulikele toksilisuse andmetele ülisuures koguses kasutamise korral ja nõudnud paremate alternatiivide kasutamist, kuid BP ignoreerib ettekirjutusi. Juba on kasutatud üle 2500 kuupmeetri Corexit 9500.
Miks kasutab BP neid kemikaale – see loogika on lihtne. Kui nafta jõuab rannikule, on selle mõju selgelt määratav. Aga kui nii kemikaali reostus kui ka naftareostus jääb avamerele ja merepõhja, pole kahjud selgelt määratletavad, kuigi tegelikud mõjud võivad olla kordades suuremad. Kui naftaleket töödelda, ei pruugi osa naftast pinnale tõusta, vaid settib merepõhja või kandub edasi süvahoovustega.
Hiigelsuur katastroof on Mehhiko lahes juba juhtunud – 1979. aastal plahvatas naftaotsingute käigus puurkaev Ixtoc I. Tookord õnnestus naftaleke merepõhjast kõrvaldada alles üheksa ja poole kuuga ning kokku segunes veega hinnanguliselt 475000 tonni naftat. Viimane suurem katastroof naftaplatvormiga juhtus 2001. aastal, kui plahvatuste tagajärjel uppus toona maailma suurim platvorm Petrobras 36 Brasiilia rannikul.
Praegusel katastroofil saab olema tugev mõju nafta hinnale. Pidurduda võib USA rannikumere naftavarude edasine kasutuselevõtt ja kasutamine.
Kuigi peamine vastutus katastroofi eest lasub BP-l kui naftaplatvormi kasutajal, siis süüdistusi on suunatud ka plahvatusest kaks päeva varem rajatud uue puuraugu tsementeerijate aadressile ning BOP-i tootjate suunas. Kuid veel tähtsam on tõik: tõenäosust, et selline õnnetus võib juhtuda, hinnati 0,0-protsendiliseks. Ja endiselt ei suudeta leket likvideerida.
Katastroof on paljude osapoolte – nii keskkonnamõjude hindajate, sertifitseerijate, puurimislubade andjate, platvormide kasutajafirmade, puuraukude tsementeerijate kui ka BOP turvalisuse garanteerijate – ühine hiiglaslik möödalaskmine. Nafta tootmiseks võeti teadlikult riskid, mida ei oldud süvapuuraukude jaoks adekvaatselt hinnatud.
Kas õnnetus võib kasvatada keskkonnateadlikkust või piirdub areng vaid seekord üles öelnud seadmete tehnoloogia edasiarendamisega? Seda näitab aeg.
