Kätlin Kaldmaa: Vastutuse võtmise aasta
Ta on tulnud, ta on käes, uus ja põnev ja loodetavasti tasakaalukam kui seljataha jäänud vellekene – 2012. Luuletaja Artur Alliksaar on ikka rõhutanud, et elada saab ainult hetkes ja sellest tuleb võtta parimat:
„Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.”
Inimene oma igapäevaelus vajab aeg-ajalt üht lõppu, üht algust, ning aastavahetus sobib selleks suurepäraselt. Sellelt vahetuse momendilt oodatakse midagi, oodatakse selgust, mõtet, ehkki „Mõte ei pruugigi selguda praegu.”
President Toomas Hendrik Ilvese seekordne uusaastapöördumine oli pühendatud Eesti Vabariigi täiskasvanuealiseks saamisele. Kui Eesti sai vabaks, oli siinkirjutaja kahekümneaastane iseseisvasse ellu tormanud tuulepea, kelle jaoks ei olnud terves ilmas midagi tähtsamat kui vabadus. Kui vabadus ses augustis ei oleks tulnud, ei elaks ta enam siin. Vabadus on kõige parem, mis meiega juhtuda sai.
„Vabadus on otsimine.
Vabadus on eksimine.”
Nii kõneleb Alliksaar. Ei ole lihtne lasta lahti vanadest mallidest ja teistest tegelikult midagi teadmata hakata looma uut maailma. Kui vastutada on pooleteise miljoni inimese eest, ei saa alustada valge lehena. Tuleb loota teiste kogemusele ja anda endast parim, igaüks ühekaupa ja kõik korraga, eksimist kartmata. Õppimine on vabadusse sisse kirjutatud ja eksimine on vabadusse sisse kirjutatud. Ainult et laiemal tasandil on vastutus suurem. Riik peab alati olema natuke vanem kui üksikisik, natuke targem kui üksikisik, natuke kogenum kui üksikisik, sest riik on paljude üksikisikute vanuse, tarkuse ja kogemuse summa.
President Ilves kutsub meid üles hindama vabadust. Õigeaegselt. Vaadakem oma lapsi, kuidas nad alustavad iseseisvat elu, kuidas nad iga päev avastavad midagi, mida meie juba ammu teame. Kui lapsevanematel oleks võimalik kogu oma elukogemus lastele otse edastada, oleksime ju kõik valmis seda tegema, et laps tulevikus paremini hakkama saaks. Paraku ei ole see võimalik. Nii nagu laps peab õppima omaenda tehtud vigadest, peab sedasama tegema riikki. Vastutus oma tegude tagajärgede eest on vabaduse teine pool.
Mida rohkem inimene endast annab, seda rohkem ta vastu saab, armastus ja hoolimine toidavad hinge. President teab seda ja tuletab meilegi meelde. Ta ütleb, et me seisame „kindlal pinnal”, seda nii kujundlikus kui ka otseses mõttes. Ei ole meil maalihkeid, orkaane, vulkaane. Meil on põlde ja puid ja vett.
Eestlane on üks küünilisevõitu tegelane ega usu suurt kedagi peale iseenda. Ometi tundub, et oleks aeg oma presidenti enam usaldama hakata. Meie minevikku on suures osas kujundanud mõtteviis „mõisa köis, las lohiseb”, millele järgnes aeg, mil kangelane oli see, kes riigi tagant varastas, ja mida enam, seda vägevam oli kangelastegu. See mentaliteet ei ole ikka veel kusagile kadunud. Hiljutiste sündmuste valgel on käes tagumine aeg arutleda, mis asi on õigupoolest see demokraatia, mida kannavad endas mõisted kodanikuühiskond ja väljendusvabadus. Mida tähendab see, kui mõisa köit äkki enam ei ole?
2012 võiks olla peeglisse vaatamise aasta, vastutuse võtmise aasta. Jätkem need mineviku vabandavad müüdid ja vaadakem ettepoole. Me elame täna ja homme ja viimaks ometi on meil vabadus. Seda me ju tahtsimegi. Kasutagem seda targalt.