Kätlin Konstabel: teooria, mis ütleb, et laps vajab lähedust, ei aegu
Kui midagi väidad, pead olema valmis seda põhjendama ja tõestama. Suhtu ettevaatlikult igasugustesse allikatesse, ükskõik kui meeldiv ja su arvamusi toetav ka poleks info või selle allikas – olgu siis tegu aastatuhandete taguste savitahvlite, teadusartikli või ka teraapiaruumis viibiva kliendiga. Need ülikoolist kaasa saadud põhimõtted meenusid, kui lugesin Eesti Päevalehest lugu „„Meid surutakse pühapäevaisadeks.” Hooldusvaidlusse kistud isad seostavad emade soosimisega ühe kliiniku tegevust” (EPL 12.11). Selles püüti väita, et kiindumusteooria on aegunud ja et selle teooria järgi pidavat emal olema lapsele alati suurem õigus.
Millise arengupsühholoogia uusimaid arenguid valdava tippteadlase või praktiku käest see info saadi? Küsisin Tartu ülikoolis tudengeid õpetavalt tuttavalt kiindumusteooria aegumise kohta ja tema oli hämmingus nagu minagi. Või saadi targaks Wikipediast? Lugesin nii eesti- kui ka ingliskeelset – ei paista. Vaatasin üle ka psühholoogiatudengite ühe ülemaailmse „piibli” – eesti keeleski hiljuti välja antud Gleitmani, Grossi ja Reisbergi psühholoogiaõpiku – ei midagi. Ehk annab kiindumussuhete ja teooria teema põnevusest ja olulisusest aimu see, et kui võtame ette teadusartiklite andmebaasi Psychinfo ja sisestame otsisõnaks või teemaks „kiindumus” (attachment), leiame, et üksnes alates 2015. aastast on eelretsenseeritavates teadusajakirjades ilmunud 4070 selleteemalist artiklit.