Katri Kerem: Elevant toas. Paneb saapad jalga ja läheb EMO-sse
Sama „ootamatult”, nagu tuleb igal aastal Eestis talv (ja muud aastaajad) kajastab meediasse järjekindlalt seda, kuidas inimesed, kes peaksid pöörduma perearstile, ei tee seda teps mitte, vaid lähevad pigem erakorralise meditsiini osakonda.
57% erakorralise meditsiini osakonda ehk EMO-sse pöördujatest oleks tegelikult pidanud pöörduma perearstikeskusesse, selgub riigikontrolli auditist, millele viitab 1. novembri Eesti Päevaleht.
Olukorra naeruvääristamiseks on uuringu aruandesse lisatud veidramate kaebuste näiteid, nagu soov teha rasedustesti või valideerida koduse vererõhumõõtja näitu. Riigikontrolli kodulehel avaldatud uudisest võib lugeda, et peamine EMO-sse pöördumise põhjus oli see, et perearsti vastuvõtule oli liiga pikk ooteaeg.
Huvitaval kombel pole aga erilist tähelepanu pälvinud fakt, et kergemate kaebustega patsientidest 25% „ei soovinud pöörduda perearsti poole muul põhjusel”. Auditis mainitakse ka EMO-sse pöördumisele eelnevat ja järgnevat puudulikku tervisekäitumist.
Need kaks fakti viitavad toas olevale elevandile, mida millegipärast on otsustatud ignoreerida. Ütleme siis otse välja: probleem on perearstisüsteemi (tajutav) vähene usaldusväärsus.
See, kas usaldusväärsus on tegelikult suur, aga seda ainult tajutakse väiksena, pole siinkohal tähtis, sest inimese jaoks on tema taju reaalsus. Halb tajutav kvaliteet võib tekkida sõprade-tuttavate lugusid kuulates – kui tundub, et negatiivsed kogemused domineerivad (ei saadetud arsti juurde, ei saanud aega vms), on lihtne järeldada, et see ongi norm. Eriti kui endal pole pikalt perearsti juurde asja olnud. Potentsiaalne arstilepöörduja ei proovigi alustada perearstist, sest „nagunii ei tule sellest midagi välja”.