57% erakorralise meditsiini osakonda ehk EMO-sse pöördujatest oleks tegelikult pidanud pöörduma perearstikeskusesse, selgub riigikontrolli auditist, millele viitab 1. novembri Eesti Päevaleht.

Olukorra naeruvääristamiseks on uuringu aruandesse lisatud veidramate kaebuste näiteid, nagu soov teha rasedustesti või valideerida koduse vererõhumõõtja näitu. Riigikontrolli kodulehel avaldatud uudisest võib lugeda, et peamine EMO-sse pöördumise põhjus oli see, et perearsti vastuvõtule oli liiga pikk ooteaeg.

Huvitaval kombel pole aga erilist tähelepanu pälvinud fakt, et kergemate kaebustega patsientidest 25% „ei soovinud pöörduda perearsti poole muul põhjusel”. Auditis mainitakse ka EMO-sse pöördumisele eelnevat ja järgnevat puudulikku tervisekäitumist.

Need kaks fakti viitavad toas olevale elevandile, mida millegipärast on otsustatud ignoreerida. Ütleme siis otse välja: probleem on perearstisüsteemi (tajutav) vähene usaldusväärsus.

See, kas usaldusväärsus on tegelikult suur, aga seda ainult tajutakse väiksena, pole siinkohal tähtis, sest inimese jaoks on tema taju reaalsus. Halb tajutav kvaliteet võib tekkida sõprade-tuttavate lugusid kuulates – kui tundub, et negatiivsed kogemused domineerivad (ei saadetud arsti juurde, ei saanud aega vms), on lihtne järeldada, et see ongi norm. Eriti kui endal pole pikalt perearsti juurde asja olnud. Potentsiaalne arstilepöörduja ei proovigi alustada perearstist, sest „nagunii ei tule sellest midagi välja”.

Minu ebameeldiv kogemus

Toon lihtsa isikliku näite. Paari aasta eest saatis lapse kooli meditsiiniõde vanematele kirja, et selles vanuses peaks kõiki lapsi kontrollima perearst. Valisin (täpsuse huvides – oma eelmise) perearsti telefoninumbri, palusin aega tervisekontrolliks. „Kui teil kaebusi ei ole, siis meie läbi ei vaata,” sain vastuseks. Lihtsa alalhoidliku eestlasena ütlesin „ahah” ja lõpetasin kõne.