Link kopeeritud!

KATRI LAMESOO ja KATRI VALLASTE: kas vaesus pikendab eluiga?

 (25)
KATRI LAMESOO ja KATRI VALLASTE: kas vaesus pikendab eluiga?
----

Euroopa Liit on kuulutanud 2007. aasta võrdsete võimaluste aastaks. Viimastel kuudel rohkelt ilmunud soolist võrdõiguslikkust käsitlevad arvamuslood panevad meid uskuma, et eestlaste jaoks on see teema oluline.

Võrdõiguslikkusest kirjutatakse Eesti ajakirjanduses rohkem kui kunagi varem. On tervitatav, et asjatundjate (nt Marre Karu ja Kristi Nurmela, EPL 16.05.2007; Barbi Pilvre 16.05.2007; Ülle-Marike Papp, EPL 16.05.2007; Marion Pajumets ja Triin Roosalu, EPL 18.05.2007) kõrval esitavad oma arvamusi ka muude alade esindajad.

Puudutab ju võrdõiguslikkus kogu ühiskonda, mitte ainult teooriate ja seaduste eksperte. Artiklid nagu näiteks Marek Mühlbergi ”Võrdne ja võrdsem sugu” ( EPL 26.05.2007) juhivad tähelepanu küsimustele, mida asjatundjad peavad enesestmõistetavateks, kuid mis siiski vajavad selgitamist.

Mühlberg küsib provotseerivalt, kui palju mehi oleks nõus loobuma 25 sendist iga krooni kohta, et elada 10 aastat kauem. Autor paistab uskuvat, et eesti mees elab naisest keskmiselt kümme aastat vähem seetõttu, et kõrgema palgaga kaasnev stress viib ta enneaegselt hauda. Kas sellest võiks teha järelduse, et madalam palk pikendab eluiga?

Eesti mehe madal keskmine eluiga ei ole esmajoones siiski tingitud ületöötamisest, vaid ebatervislikest eluviisidest ja enesehävitajalikust käitumisest. Võrreldes naistega tarbivad mehed tunduvalt enam alkoholi ja suitsetavad; ühtlasi on probleemiks valest toitumisest ja vähesest liikumisest põhjustatud ülekaal.

Samal teemal:

Kas mehed ikka väärtustavad pikemat eluiga või järgivad nad Euroopa mõistes aegunud mehelikkusemudelit, mille kohaselt „õige mees“ võtab viina, tõmbab suitsu, sööb lõunaks vägeva portsu liha või vorsti ning vaatab, õllepurk käes, telekast jalkat? Sellise mehelikkusemudeli juurde oma tervise eest hoolitsemine ei sobigi.

Võime vaielda, kumb oli enne, kas meeste tööstress või nende ebatervislikud eluviisid, kuid see ei muuda tõsiasja, et naiste õlgadel on endiselt topeltvastutust teha nii palgatööd kui täita esmase vanema rolli, ent sellegipoolest elavad nad kümme aastat kauem kui mehed. Kuna kahel rindel rabamine vaevalt tervislik on, jääb vaid oletada, et naised taluvad stressi paremini – või on asi siiski eluviisides?

Siinkohal sobiks Mühlbergi küsimus ümbersõnastada: kui palju mehi oleks nõus loobuma alkoholist, sigarettidest, „mehisest“ toidust ja tugitoolispordist, et elada 10 aastat kauem?

Miks aga töötavad naised ja mehed erinevatel aladel ja saavad erinevat palka? Karjäärivalikud põhinevad suures osas juba lapsepõlves omandatud stereotüüpsetel soorollidel. Sel ajal kui barbied-bratzid end ilusasti riidesse panevad ja peole lähevad, sõidavad bemarid-mersud üksteist rammides rallit. Lapsepõlves õpitud soorollidega põhjendab ka Mühlberg tüdrukute ja poiste erinevat erialavalikut – tüdrukud eelistavad humanitaar- ja sotsiaal-, poisid reaalalasid.

Lapsena õpitakse paraku muudki, kui et nukud on tüdrukutele ja autod poistele. Ühtlasi saadakse teada, et tüdrukud on sõnakuulelikud, abivalmid, koostööaltid ja võtavad vähe ruumi (mida vanemaks saavad, seda vähem). Poisid aga on sõnakuulmatud, nõudlikud, võistlushimulised ja võtavad palju ruumi.

Siit saamegi vastuse küsimusele, miks tüdrukud lähevad õppima ”pehmeid” alasid, millest on teada, et nendest saadava palgaga ära ei ela: selleks ajaks on nad juba selgelt aru saanud, et soolisest võrdõiguslikkusest pole ühiskonnas juttugi ja ”kõvadel” aladel neid lihtsalt ”piruka” juurde ei lasta. Sest täiskasvanud mängivad lapsepõlves õpitud mänge edasi.

Nii tunnevadki peategelase rolliga harjunud mehed, et nende identiteet on ohustatud, kui senised kõrvaltegelased — naised — nende koha pärast võistlema hakkavad.. Aga ”õnneks” on tüdrukutele väikesest peale õpetatud, et nende oskused ja teadmised on vähem väärtuslikud ja peategelase roll pole nende jaoks.

Loe veel

Kui aga mõni eriti kindla tugivõrgustikuga naine (neid ei ole palju!) teeb karjääri kõikide ”ära trügi”–sõnumite kiuste, siis ei väsi mehed teda ”võrdsete õiguste ja võimaluste” näiteks toomast. Sellistele naistele vihjab ilmselt ka Mühlberg, jõudes artikli lõpus üllatavale järeldusele, et naised, kes on tahtnud end äris, teaduses ja juhtimises teostada, on seda teinud.

Ühiskonna ootused mõjutavad ka meeste valikuid, mistõttu on ekslik väita, et „need mehed, kes on soovinud rohkem perele pühenduda, on selleks samuti võimalused leidnud.“ Miks on siis Eestis vanemapuhkusel olijatest isasid vaid 1,26 % (vt. Pajumets ja Roosalu, EPL 18.05.2007)? Küsimus on ühiskonna väärtushinnangutes: „õige eesti mees“ ei peagi jääma lapsepuhkusele.

Selle väite taustal on isadel hirm, et vanemapuhkusele jäädes teevad nad endale ametialase karuteene, sest tööandja võib jätta nad ilma tulevastest karjäärivõimalustest, st degradeerida mehe „naise tasemele“ koos sellega kaasneva „hüvega“ – kasinate eduvõimalustega töömaailmas.

Marek Mühlbergi artikkel täidab tähtsat eesmärki: see näitab, et vajadus soolise võrdõiguslikkuse laiemaks käsitlemiseks on olemas, sest mõned olulised küsimused selles vallas on siiani jäänud ebaselgeks. Eelkõige tuleb siinkohal veelkord toonitada, et meeste eluiga ei pikenda mitte nende üleviimine madalapalgalisele tööle, vaid tervislikumad eluviisid.

Teiseks on haritud lugeja väsinud argumenteerimast, et kui naine on sotsiaalse surve tõttu sunnitud karjäärist loobuma, ei tee ta seda vabatahtlikult. Ning sõnake meeste poolt: meeste ”vaba tahet” vanemapuhkuse võtmisel piiravad nii ühiskondlikud normid kui ka majanduslikud kaalutlused.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare