Muretseks parem selle pärast, et saaksime siin riigis ja selles maailmas väärikalt elada.

Turvamees näeb, kuidas kaitsetut inimest rünnatakse ootamatult selja tagant. Klaasi tagant sündmusi vaatav turvamees ei lähe appi, ei julge kutsuda politseid ega kiirabi. Aga hädasolija loodab ta peale, raiskab vähest energiat ja aega, mis tal jäänud on.

Turvaline turvamees

Teine turvamees laseb kaks ööpäeva uluda Jõelähtme europrügila veehoidlasse kukkunud koeral. Hiljem tõmbab 16-aastane poiss poolsurnud koera veekogust välja. Turvamees ei ole kohustatud andma abi ei koerale ega inimesele, kui seda teenust pole turvafirmalt tellitud. Kas turvalisust on aga võimalik ette kinni maksta?

Loodetavasti oli eelnevate näidete puhul tegemist lihtsalt üksikjuhtumitega, kindlasti on paljud turvamehed ja loomulikult ka politseinikud nõus abi osutama. Sest kui turvamees ei muuda elu turvalisemaks, siis tuleks tema ametinimetus ära muuta, sest muidu see eksitab. Seetõttu on väga ohtlik 1. septembri reklaamikampaania, mil turvamehed juhatavad kooliminejaid üle tee. Sedasi kujundatakse lastes arusaam, et tegemist on meestega, kes tagavad neile turvalise kooli- ja kodutee.

Võimulepürgijad poliitikud lubavad meile kooris ja kõvahäälselt muuta elu turvalisemaks. Justiitsministri toolile istunu on aga liiklushuligaan, kes kogu oma senise elustiiliga on tõestanud, et ei hooli seaduskuulekusest. Kes suudab uskuda sellises riigis, et seadused hakkavad teenima inimeste turvalisust?

George Bush ja Tony Blaire viisid oma sõdurid sõtta, rääkides sellest, et nad peavad võitlema turvalisema maailma nimel. Rahvusvahelisele üldsusele esitati võltsitud luureandmeid, mis näitab seda, et avalikkusele oli vaja iga hinna eest sõjategevust õigustada ning selle tegelikke põhjusi varjata.

Mille nimel siiski hukkuvad liitlasvägede sõdurid Iraagis? Poliitikud on läbi aegade pidanud otsima ilusaid sõnu, õigustamaks mõttetuid kannatusi ja inimohvreid. Maailm ei muutu turvalisemaks kohaks, kui rahvastel tegelikult puudub vaba valik. Kui püssidega tuuakse vabadust ja demokraatiat, siis mida tegelikult tuuakse?

Teatrist ja ohutundest

Selle aasta suvelavastustest Elmo Nüganeni lavastatud “Kaotajad” ja G. Malviuse “Cabaret” lõpevad väga sünges meeleolus. Mõlemad etendused olid kantud tugevast ohutundest, üks keskendus Eesti oludele, teine maailmas toimunule. Nendes lavatükkides räägitakse turvalisuse puudumisest, mitte kõik tegelased ei jõua turvaliselt koju. Kuri võidab. Kurjus on aga nakkav, kurja jõud tõmbab kergesti kaasa.

Kunst peegeldab maailma, räägib meile meist enesest oma ajas. Hea kunst räägib ka sellest, mida me ise ei ole veel mõistnud, mida oleme küll vaadanud, aga mitte veel näinud, mida oleme kuulanud, aga mitte veel kuulnud. Tahaks uskuda, et ei Nüganen ega Malvius suuda olla lihtsurelikest prohvetlikumad. Siis jääks lootus, et maailm meie ümber võib muutuda siiski turvalisemaks ning kõik, kes on teel, jõuavad lõpuks ka turvaliselt koju.