KATRIN AAVA: Võimu Achilleuse kand
Tegemist on Eestis juba tavaliseks saanud suhtekorraldusveaga. On suur erinevus, kas eksinu vabandus ja ülestunnistus jõuavad meediasse kahenädalase hilinemisega või on see ta esmareageering toimunule.
Teadlased, kes on uurinud, kuidas inimesed ja organisatsioonid reageerivad vigadele, on välja pakkunud ka käitumisstrateegiad, kuidas ebamugavast olukorrast kõige paremini välja tulla. Imago taastamise teooria seletab, kuidas indiviidi või organisatsiooni head nime eksimuste korral kõige vähem kahjustada. Teooria lähtub eeldusest, et hea maine on kommunikatsiooni peamine eesmärk.
Esimene vastus rünnakule võib olla teo mahasalgamine. Vale ilmsikstulekul on olukorda keeruline õigustada. Bill Clinton pidi presidendikohast ilma jääma, ka ekspeaminister Mart Laarile sai selline käitumisstrateegia saatuslikuks. Mahasalgamine on ohtlik strateegia, sest sääraste skandaalide taga on enamasti mingi huvigrupi ettekavatsetud ja sihikindel tegevus. Pole tõenäoline, et nad poolel teel seisma jäävad, samuti on sündmuste kajastamisest ja tulemuste väljaselgitamisest huvitatud meedia. Mida kauem ebameeldiv lugu ajaleheveergudel püsib, seda kiiremini kaob süüdistatava usaldusväärsus ja seda raskem on tal positiivset kuvandit taastada.
Väärteo polsterdamine
Vastutuse vältimiseks kasutatakse seetõttu valetamise asemel muid võtteid: viidatakse provokatsioonile (see on kuri vandenõu meie vastu, poliitilised vastased tahavad meid mustata), teadmatusele (ma ei olnud informeeritud või ma ei mäleta), õnnetusele (keegi pole süüdi, see oli asjaolude kokkusattumine), headele kavatsustele (tahtsime parimat, välja tuli nagu alati).
Süüdlasel tuleb avalikkuse ees teo mõju vähendada. Selleks sobib nn polsterdamine, kus pööratakse tähelepanu oma tegelikult suurele panusele (ma olen üle töötanud ning seetõttu tegin vea), vähendamine (probleem on üle võimendatud, kahju polnud nii suur), süüdistaja ründamine (vaata, milline sa ise oled). Oma süüd saab vähendada, viidates mingile vääramatule jõule (ju siis saatus on selline, nii oli seekord määratud).
Kui ollakse süüdi, tuleb kohe tunnistada viga, vabandust paluda ja seletada, kuidas viga parandatakse.
Ülestunnistus võtab ajakirjanikelt võimaluse teemat lõputult üleval hoida. Teine käitumisviis on, kui juhtunus süüdistatakse kedagi kolmandat, aga siiski võetakse ette meetmed asja parandamiseks. Neid peab kohe rakendama, muidu tulevad uued süüdistused.
Nn polsterdamine on alati kasulik strateegia. Poliitikud parandavad oma imagot regulaarselt, juhtides tähelepanu sellele, mis nad ühiskonna heaks on korda saatnud. Ka Robert Antropov ei kavatse tagasi astuda, põhjendades, et tema algatatud reformid vajavad lõpuleviimist, veendes avalikkust, et “see väike libastumine pole tagasiastumise hind”.
Raputa tuhka pähe
Kindlaim viis avalikkuse silmis eksimust heastada on tuha päheraputamine. Linnapea, kes pärast eksimusi esitas tagasiastumispalve, püsis tegelikult ametis valitsusaja lõpuni ning oli oma inimlikest nõrkustest hoolimata alluvate seas hinnatud. Kahetsemine mõjus sümpaatselt – oleme ju kõik ekslikud.
Oskusliku suhtekorralduse näiteks võib tuua ka Tartu kesklinnas purjuspäi roolis olnud Igor Gräzini juhtumi. “Vabandan kõigi oma lähedaste, kolleegide ja erakonna ees. Häbi on,” ütles Gräzin. “Informeerisin esimeste hulgas Reformierakonna peasekretäri, kelle sõnade kohaselt olen ma jobu ja juhtunule ei saa olla mingit õigustust. Seekord on tal õigus,” tunnistas Gräzin, astudes ühtlasi tagasi Tallinna volikogu korrakaitsekomisjoni aseesimehe kohalt.
Taktikaliselt õnnestunud suhtekorralduseks võib pidada Signe Kivi lahkumist kultuuriministri ametist pärast seda, kui tuli ilmsiks kultuurkapitali raha kuritarvitamine. Lugu leidis aset valimiste eel, selle tulemusel kasvas nii Kivi kui ka kogu Reformierakonna populaarsus.
Võimu Achilleuse kannaks on kujunemas autod, pakkudes ainest nii mitmekski skandaaliks ja piinlikuks looks Alles sellest, milline on inimese suhtumine autosse, selguvad tegelikud väärtushinnangud, paistab välja tema intelligentsus, kasvatus, seaduskuulekus, vastutusvõime, eneseväärikus ja oskus võimuga ringi käia. Seega pole mõtet kuulata, mida inimene räägib, vaid anda talle võimalus osta (liisida) auto. Kasulikum kui tulemuslik suhtekorraldus on siiski eelkõige muuta suhtumist.
Katrin Aava, Tallinna Pedagoogikaülikooli kommunikatsioonieriala õppejõud
